/nginx/o/2013/10/04/2460387t1hcc18.jpg)
2005. aastal möödus 125 aastat Helme-Tõrva apostliku õigeusu Kristuse sündimise koguduse registreerimisest Riia õigeusu konsistooriumis. Ja sada aastat tagasi, 28. detsembril 1905, pühitseti apostliku õigeusu Kristuse sündimise kirik Tõrvas, tollal omalaadsetest ilusaim kirikuhoone Viljandi praostkonnas.
Kiriku juures olid preestrimaja, köstrimaja ja kõrvalhooned. Köstrimaja katuse all tegutses apostliku õigeusu Helme kihelkonnakool, hiljem aastakümneid Patküla algkool ja põhikool.
Bütsantsi õigeusk jõudis Venemaale kroonika järgi kas 988. või 989. aastal Kiievi vürsti Vladimiri vahendusel.
Alates 1845. aastast tekkis usuvahetusliikumine Liivimaal. Loodeti, et “keisri usku” astujatele antakse hingemaad ja vabastatakse teoorjusest.
Koguduste kasv
Kolme aastaga astus Liivimaal õigeusku 60 000 inimest. 1846. aastal oli Lõuna-Eestis juba 46 õigeusu kogudust. Aastatel 1848–1850 astus apostlikku õigeusku 17,1% Helme kihelkonna elanikest. Helme-Tõrva apostliku õigeusu Kristuse sündimise kogudus registreeriti Riia õigeusu konsistooriumi käskkirjaga 20. märtsist 1880.
Septembris 1882 saadi Riia konsistooriumist luba kaheksa aastat kasutamata seisnud Soontaga puust kirik Roobe-Parvelt Vene külast üle viia Tõrva asulasse, praegusele Kalda tänavale ostetud krundile. Vanad hooned ei pidanud aga kaua vastu ja sajandivahetuse eel hakati mõtlema kivikiriku ehitamisele.
Helme-Tõrva apostliku õigeusu Kristuse sündimise kirik ehitati Tõrva asula servale Valga postitee äärde. Selleks osteti 1900. aastal Patküla mõisa (tollal Overlack) omanikult Harald von Strykilt 600 rubla eest üks tiin (tessatin – 1,0925 ha) maad.
Kiriku ehitamise eest seisid eriti aktiivselt preester Aleksandr Zverev, kes oli preestriks Tõrvas 1896–1906, köster Johan Liias, kirikuvanem Hans Kits.
Raha uue kiriku ehitamiseks saadi Tsaari-Venemaa riigikassast 1903. aastal. Ehitustöid juhatas ehitusmeister Karl Šurin. Kirik ehitati valmis aastail 1903–1904. Apostliku õigeusu traditsioonide kohaselt sai kirik kaks kuplit ja ühe kellatorni. Kirikule paigaldati tsingitud plekist keltkatus ja esiküljele püramiidkatusega sammasesine. Kirik õnnistati aasta hiljem.
Teise maailmasõja 1944. aasta ägedates septembrilahingutes Saksa ja Vene vägede vahel Väikesel Emajõel sai üks kiriku kellatorn mürsutabamuse. Torni allakukkumine vigastas katust.
Ladu kirikus
Koguduse liikmeskonna oluline vähenemine, uute võimude negatiivne suhtumine kiriku taastamisse tõid kaasa apostliku õigeusu koguduse tegevuse hääbumise. Pärast sõda kasutati laguneva katusega kirikuhoonet küll lina- ja tsemendilaona, küll Tõrva piimakombinaadi valmistoodete “jääkeldrina”. Selle maja võlvide all on ka võrkpalli mängitud …
1980. aastail tulid kirikuvaremetesse hakkajad Tõrva noored, kes unistasid siia kultuuriliseks tegevuseks kooskäimiskoha rajada. Valga Kolhooside Ehituskontori juhtkond (esimees Helmuth Pastarus) tuli Tõrva linnavalitsusele ja noortele appi. Kuna poliitiliselt polnud lubatud kirikut taastada, siis hakati paberite järgi “noorte väljaõppekeskust” rajama.
Hoone taassünd
1987. aastal hakati kohalike juhtide näpunäidetel ja osavõtul töödega pihta. Endla Raime projekti järgi loominguliselt tegutsenud töödejuhataja Rudolf Enne meeskond koos vabatahtlikest noorte abimeestega sai ülesandega väga hästi hakkama.
Kauni sisekujunduse autoriks oli Ruudi Treu. Avamispidu toimus 21. detsembril 1990. Hea akustikaga ilus saal elavdas tunduvalt Tõrva kultuurielu. Tuldi esinema lähedalt ja kaugelt.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumise tuultes sattus maja loomulikult agaratesse erakätesse. Valga KEKi järglaseks sai AS TEK (Tõrva Ehituskoondis). Viimase likvideerimise käigus 1993. aastal sai mõistliku hinna eest kontserdimaja uueks omanikuks AS Granat. Lubati kontserttegevust jätkata, kuid aasta pärast pakuti hoonet 600 000 krooni eest müüa Tõrva linnale.
Linnal seda raha polnud, praegu tuntud fonde ja laenamisvõimalust tollal ka polnud. Linnapea Ludmilla Meltsa kohtus Otepääl peaminister Mart Laariga, palus abi suusõnaliselt ja andis üle kirjaliku pöördumise. Pärast seda ei suvatsenud peaminister enam vastu võtta Tõrva linnapea helistamisi ega isegi omavalitsusjuhi kirjale vastata!
Kui Tõrva linnalt ei saadud poolt miljonit, siis järgmiselt ostuhuviliselt, luteri kirikult, küsiti paar kuud hiljem juba 2,4 miljonit.
Läbirääkimised toimusid EELK Konsistooriumi komisjoniga, mida esindasid peapiiskop Kuno Pajula ja piiskop Einar Soone. Helme koguduse hingekarjane, praost Valter Vaasa tegi komisjonile selgeks, et ostul on mõte alles siis, kui Tõrva linn aitab edaspidi hoonet majandada. Linnapea Ludmilla Meltsa lubas seda. Taastatud kirikuhoone ostmine toimus juba järgmise peapiiskopi Jaan Kiiviti osavõtul.
Eesti Evangeelne Luteri Kirik müüs Tallinnas ühe tagastatud maja ära ja ostis 1994. aastal saadud 2,4 miljoni krooni eest Tõrva kirikuhoone kohalikule luteri kogudusele.
Palju võimalusi
Tänapäeval aitavad Tõrva kirikkammersaali majanduslikult hallata Tõrva linn ja Helme vald. Kirikkammersaal on kultuurilembeliste tõrvalaste meeliskohaks, kus peale kiriklike ürituste kuulatakse ka Tõrva lauluansamblite ja muusikakooli laste esinemisi.
Kirikkammersaali direktori Ilmar Kõveriku juhendamisel kohtutakse ajaloosarjas “Juured” Helme kihelkonnast pärit kuulsate inimeste või nende järeltulijatega, tehakse esmatutvust kohalike kirjameeste loominguga.
Kirikkammersaal on iga-aastase loodusfestivali “Las jääda ükski mets” raames ettevõetava keskuseks. Kammersaal on Tõrva kultuuripärl, kuhu tullakse kogu Eestist meeleldi esinema laulu ja luulega; maali-, portselanimaali-, skulptuuri-, käsitöö- ja vaibanäitustega.