Maikuus Virumaale metsanädala avamisele sõitnud endine metsandusminister Heino Teder oli rõõmsalt üllatunud, kui tänavuseks metsapealinnaks valitud Kundas andis Eesti Metsaselts talle üle elutööpreemia.
Metsaselts tunnustas Heino Tederi elutööd
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“See oli minu jaoks täiesti ootamatu. Olin seal ja mõlgutasin omi mõtteid, poole kõrvaga kõnelejat kuulates, kui äkki nagu taipasin – oot-oot, minust vist räägitakse … Mulle on tõesti väga suur au selline preemia saada,” räägib Heino Teder, istudes kaasa Erna kõrval Kaara talu elutoas.
“Metsanduses olen tõesti hulga aastaid töötanud. Ja kui järele mõelda, siis ega ma muud teinud olegi.”
Mõtlikult süüvib ta aastate taha. Pärast keskkooli lõpetamist oli noormees veendunud, et temast saab metsamees. Isa soovis küll pigem, et ta õpiks agronoomiat – ikkagi talupoiss. Heino oli aga veendunud oma valiku õigsuses ja asus õppima metsandust.
Kui esimesest töökohast Hiiumaal jäid meelde haruldaselt heatahtlikud ja humoorikad inimesed, siis kahest Rakveres oldud tööaastast meenutab Teder häid metsi ja Järvamaal oldud ajast kolhooside abistamise kohustust.
Tööpõld oli lai
Siis pakuti töökohta Pärnusse. “Kuidas seal olla saab – meri, külm, tuuline,” mõtles ta ning otsustas Kilingi-Nõmme kasuks. Tööle tuli hakata metsamajandi direktorina. “Sealt minu tegelik elutöö algaski, sinna matsin oma noorusaastad. Minu õnneks oli see mahajäänud metsamajand – hea on minna sinna, kus on kehvasti, ning siis ennast näidata.”
Seal kandis olid suured metsad, tööpõld oli lai. Eriti oluliseks pidas noor energiline mees metsakuivendust ja teede ehitamist, mis oli eelduseks suurte soiste metsamassiivide majandamisel. Tähtsaks pidas ta inimestele töö leidmist. “Tuli teha kõik selleks, et inimene maale pidama jääks ja sealt ära ei jookseks. Oli vaja kõigile tegevust leida,” meenutab ta.
Tema silme eest mööduvad pildid metsapunkti laiendamisest, millega sai loodud inimestele uusi töökohti. Metsamajandi abiga ehitati Kilingi-Nõmme uus koolimaja. Meenub, et metsamajand kinkis koolile akordionigi.
Oli aasta 1962. Toonane talv meenub endisele ministrile eriti karmi ja lumerohkena. Tema enda elu tegi tol talvel ootamatu pöörde.
Ühel külmal talvepäeval astusid tema kabineti uksest ette teatamata sisse keskkomitee esimene sekretär Johannes Käbin, ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja Edgar Tõnurist jt. “Millega ma selle au olen ära teeninud? Kas midagi on viltu? Olen ehk valitsevat korda kirunud?” käis mitu mõtet peast läbi.
Kahe nädala pärast kästi minna Toompeale ministrite nõukokku. Öeldi – propusk ootab miilitsaputkas. “Moodustame metsamajanduse ja looduskaitse peavalitsuse, sind paneme juhatajaks,” teatas Tõnurist. “Suutsin ainult midagi öelda perest, elukohast ja vene keele mitteoskamisest ning et pole nõus. Sain seekord tulema,” ütleb Heino Teder.
Nädala pärast – uus kutse. Tee juba teada, propusk ka ees. Jutt oli lühike ja konkreetne – tuleb hakata juhatajaks. “Kas oled nõus, et toome juhataja Venemaalt,” küsis Tõnurist. Tederi eitav vastus loeti nõusolekuks hakata juhatajana tööle.
Nelja aasta pärast reorganiseeriti peavalitsus ministeeriumiks ning Heino Teder juhtis seda 1988. aastani. Kuna viiekümnendatel aastatel oli riigimetsanduse seisund halvenenud, seadis vastne juht peamiseks eesmärgiks riigimetsade parema majandamise.
Kiiresti likvideeriti üleraied ja sellega päästeti Eesti metsad suuremast hävingust. “Nüüd metsa tee ääres peaaegu polegi. Sõitsin Otepää poole, teeäär täiesti tühi,” sõnab endine minister.
“Ükski koht, kust mets maha võeti, ei jäänud metsastamata. Praegusel ajal tehakse ääretult vähe kultuure.”
Metsamehed meenutavad, kuidas minister hoidis metsanduses töötavaid inimesi ja nende pereliikmeid. Tolleaegses metsanduse süsteemis oli täiesti loomulik, et jõulude ajal peeti meeles nii lapsi kui ka töötavaid ja pensionieas metsamehi. Enamikku metsameestest tundis ta isiklikult. “Püüdsin jah maarahvast alles hoida,” on Teder tagasihoidlik. Tema sõnul on praegusel ajal alles jäänud vähe inimlikkust.
Väljakujunenud tegusa metsanduse süsteemi lõhkumine oli vale samm, suur viga, arvab ta. Seda oleks tulnud teha järelemõeldult ja kaalutletult, mitte nii, et päevapealt lasti lahti sadu metsavahte ja muid metsanduse ametkonnas kaua aega töötanud inimesi. Konkreetseks näiteks tõi ta omaaegse Valgamaa metsamajandi kõige uuema kordoni – Iigaste metskonna kontorihoone saatuse. Praegu haigutavad endise hoone asemel ahervaremed. “Sama saatus tabas ka paljusid metsavahikordoneid. Kahju, et elu on sealt kadunud.
See kõik tõi kaasa töö kaotamise väga paljudele maainimestele. Nüüd käiakse metsatöid tegemas kümnete kilomeetrite kauguselt,” arutleb Teder.
Tööd tehti tema arvates sel ajal rohkem kui praegu. Ka laupäeval-pühapäeval tuldi välja, kui vaja. Inimesed olid kohusetundlikumad. See kõik kajastus tolleaegsetes hästi hooldatud metsades.
Oleks vaja muudatusi
Kui Heino Teder oleks praegu metsandusminister, siis hakkaks ta taastama metsaametkonda – mitte küll nii suures mahus, kuid mõnel määral küll. Lihtne on lõhkuda hoobilt ühte süsteemi, aga kui seda oleks vaja mingil põhjusel taastada, siis võib see osutuda peaaegu võimatuks.
Praegust keskkonnaministrit Villu Reiljanit ta hindab. Reiljan teeb õigeid otsuseid, ta ju ise ka metsamees. Samas oleksid metsanduses vajalikud mitmed olulised muudatused: kas või maksusüsteemi muutmine (noore metsa vabastamine maamaksust, tulumaksu arvestamine ainult kasumilt).
“Eestimaal on mets alati olnud ja pole põhjust karta, et see kaob,” arutleb elutööpreemia laureaat metsa tuleviku üle.
Metsandusüritustest püüab endine metsamees ikka jõudumööda osa võtta. Poliitikaga ta tegelda ei taha, sest selles vallas kõik kaklevad ja panevad üksteisele jalga taha. Tütrepoeg Silver Meikar on poliitikasse sukeldunud, kuid vanaisa pole temaga vaidlustesse laskunud.
Kaara talu, mida on pidanud mitu põlve juba 1867. aastast, on Heino Tederile väga tähtis. Ta jätkab oma vanaisa Pauli ja isa Oskari tööd, lootes järgmise taluperemehena näha majas pojapoega Kristjanit, kes praegu tudeerib ülikoolis bioloogiat.
Maikuu metsanädal toob igal aastal Valgamaale Kaara tallu oma elutööga metsandusse jälje jätnud Heino Tederi poole metsamehi üle Eesti. Need kohtumised on oodatud mõlemale poolele. Tehakse tööd, vahetatakse kogemusi ja saadakse kõige tuntumalt metsamehelt kasulikke mõtteid. Selliselt jagub pikaajalise elutöö kogemusi ka tulevastele metsameeste põlvkondadele.