Tõrva kammersaalis möödus reede õhtupoolik Madis Kõivu vaimus. Kohal olid Eesti kirjandusklassikasse pürginud Kõivu loomingu uurija, kirjandusteadlane Aare Pilv ja tema tuttav Jaan Villem ning tõrvalased, kes on Madis Kõivu isiklikult tundnud või tema kirjandusliku pärandiga sinasõprust teinud.
Tõrvas sündinud suurmehest andis üksikasjaliku ülevaate Underi–Tuglase kirjanduskeskuse teadur Aare Pilv.
Madis Kõiv sündis 1929. aastal, tema vanemad elasid sel ajal Tõrvas. Nii isa kui ema olid kooliõpetajad. Kuna mõlemal õpetajakutset polnud, tuli üsna sageli elu- ja töökohta vahetada. Nii jõudsidki nad pärast mitmeid rännuaastaid 1933–1934 Valka. Sinna jäi perekond kuni sõja lõpuni.
Kõivude perel oli venelaste tuleku eel plaan välismaale põgeneda. Isal see läbi raskuste õnnestuski. Ema jäi aga koos kahe pojaga Eestisse.
Komeedina kirjandustaevasse
Madis Kõiv on erialalt füüsik. Viiekümnendatel aastatel töötas ta Tallinna Polütehnilises Instituudis, seejärel aga Tartu Füüsikainstituudis.
Viimastel aastatel on üsna võimukalt kõlanud tema hääl ka kirjandusmaailmas. Kõige rohkem tuntakse teda tema näidendite järgi.
Kõiv on tegelenud ka filosoofiaga. Ta on tõlkinud tuntud filosoofide töid ja kirjutanud ise filosoofilisi artikleid. Juba kuuekümnendatel aastatel hakkas ta üht-teist kirja panema. Avaldas oma lugusid alles kolmkümmend aastat hiljem.
Madis Kõivu olulisemad näidendid on “Filosoofipäev,” “Tagasitulek isa juurde,” “Kokkusaamine,” “Finiš nihili,” “Peierite õhtunäitus” jt. Kõiki nimetatud näidendeid on ka lavastatud. Olulisema koha Kõivu proosaloomingust võtab mälestuste sari “Studia memoriae I–IV”. Viies osa on trükist tulemas.
“Madis Kõivu looming kajastab mälestusi ning mälestuste filosofeerimist. Eredam näide selles liinis on “Tagasitulek isa juurde”. Näidend “Filosoofipäev” on tervenisti Immanuel Kantist,” selgitas kirjandusteadlane Pilv.
Mõned Kõivu kirjatükid kajastavad ka tema sugulaste elu-olu ning käekäiku. Näidend “Juhtumisi tädi Elliga” on just lugu ühe tema sugulase eluteest. Väga palju on Kõivul unenägude temaatikat ja unenägude kirjeldusi ning nende ülestähendusi.
Madis Kõivul on koht Eesti kirjandusilmas. Tema näidendid on püsiväärtusega. Kõivu peetakse viimase kahekümnendi olulisemaks draamakirjanikuks. Ta tõi kirjandusse, eriti draamakirjandusse, filosoofilise ainekäsituse. Õigem oleks öelda, et ta lõi filosoofilise draama.
Kõivu proosateoseid hinnatakse, kuid need on küllaltki raskepärased. Tal on mõned novellid, mis on tunnistatud isegi Tuglase novelliauhinna väärilisteks. Kõiv on jäädvustanud mälestustel tuginevates esseedes 1960.–1970. aastate kultuuri- ja kirjanduselu.
Lisaks kirjanduslikule tegevusele on Madis Kõiv laia silmaringiga. Selliselt mitmekülgselt erudeeritud mehi pole Eestimaal palju. Ses osas võib teda võrrelda ehk Uku Masinguga.
Kõiv õppis Tartu Ülikoolis füüsikat ja omandas kandidaadikraadi. Kõiv on olnud väga tugev eneseharija. Euroopa kultuurilugu on tal silmade ees. Lisaks teiste suurmeeste mõtete analüüsile on tema kodus mitu kastitäit oma mõtete ülestähendusi. Madis Kõivu loomingut ilmselt teistesse keeltesse tõlgitud pole, kuid ta vääriks seda.
Ei taha enam suhelda
Teine füüsik – Jaan Villem – tuletas ka meelde oma põgusaid kohtumisi kolleeg Madis Kõivuga. “Olin kaks aastat füüsikainstituudis Tõraveres. Töötasin ühes toas Madis Kõivu abikaasa Ernaga. Tõraveres elas tol ajal ka Madis Kõivu ema,” jutustas Villem.
“Nendelt kuulsingi üksikasju Madise töödest ja tegemistest. Madis Kõiv asutas analüütilise filosoofia ringi. Selles hakati tõlkima tuntud filosoofide teoseid.”
Villem lisas, et on viimasel ajal Kõivuga suhteliselt vähe kohtunud, sest Kõiv on erakuks jäänud – ei taha enam suhelda ega kellegagi kokku saada.
“Kuid tõrvalased pole Madis Kõivu unustanud. Tema ulatuslik kirjanduslik pagas jääb aga meie lugemislauale ja teatrisaalidesse pikkadeks aastateks,” ütles Tõrva linnavalitsuse esindaja Andres Saarep mõlemale külalisele meeneid ja lilli üle andes.
Südamlikud tänusõnad tehtu eest ja lilled ning mälestusesemed läkitati ka kuulsale erudiidile Madis Kõivule Tartusse.