Helme kihelkonna juurtega kirjaniku Herta Laipaiga sulest on ilmunud 22 raamatut, üks neist tõlgiti hiljuti inglise keelde.
«Kurjasadu» saab nüüd lugeda ka inglise keeles
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi kirjanik on juba 43 aastat elanud Tallinnas, tunneb ta jätkuvalt elavat huvi kunagises kodulinnas Tõrvas ja selle lähiümbruses toimuva vastu.
«Ma olen siiralt tänulik selle eest, et mulle on õnneks antud – küll suhteliselt harva, kuid ikkagi – oma noorusradadel, sealhulgas ka Tõrvas käia ja sealse rahvaga kohtuda. Ühtlasi tänan saatust, et enamik selle kandi vaimuinimesi pole mind unustanud,» ütles Laipaik.
«Olen juba paar aastat nii-öelda tubane inimene. Peale insulti ma koduõuest kaugemale eriti ei lähe. Sisustan oma päevi põhiliselt lugemise ja mõtisklemisega.»
Peagi on oodata uudistrükki
Tema sulest on ilmunud 22 raamatut. Välja on antud ka kordustrükke. Üsna pea on oodata «Hõbetähega Taigas» uustrükki.
«Hiljuti andis kirjastus Varrak kordustrükina välja minu raamatu «Kurjasadu», mis sisaldab valiku Helme kihelkonna kuulsa jutumeistri Roiu Minni pajatusi,» kõneles Laipaik.
«Minni Nepp ehk suupärasemalt Roiu Minn oli minu onunaise õde. Ta elas oma vennale kuulvas Roiu talus Lagesoo lähedal, kuid tegelikult oli ta nagu mingi soovaim. Tegi pidevalt rasket talutööd, aga samas oli oma meelte ja mõtetega kuskil eemal. Talle oli sisse kodeeritud vajadus oma teadvuses keerlevaid lugusid kellelegi edasi anda.»
Kirjanik Laipaik lisas, et igal inimesel on oma saatus. Ja oma saatus ning saamislugu on ka kirjandusteostel. «Palju aastaid tagasi käis Roiu Minn sageli ka minu lapsepõlvekodus Kaprani talus. Kaprani talu perenaine oli Roiu Minni õde. Mindki viis nagu mingil võluväel õnnelik juhus selle vana Helme jutumeistriga kokku. Harvad polnud juhud, kui mul kästi hobune vankri ette rakendada ja Minn koju, Tõrva või kuskile mujale sõidutada.»
Just niisugustel hetkedel rääkiski see eakas naine kõiksuguseid põnevaid lugusid ümberkaudsetest asjadest, olenditest, juhtumitest, inimestest jne.
Oma põhiliseks kuulajaks valis Minn noorukese neiu Herta ilmselt sellepärast, et viimasel oli selleks ajaks Eesti Naises paar artiklit ilmunud. Küllap lootis jutuvestja, et temagi lood jõuavad kunagi noore sulesepa vahendusel rahvani.
«Mina kuulasin. Mõnikord olin nendest juba surmani tüdinenud, kuid kuulasin ikka. Küllaltki palju tema suust kuuldut kirjutasin ka üles.»
Nendel kaugetel aegadel oli peentel prantsuse tüdrukutel kombeks päevikut pidada. Ka tulevane kirjanik hakkas nende eeskujul tähtsamaid seiku paberile panema. Muuhulgas ka Minni pajatusi.
«Juba siis tajusin ma, et Roiu Minn räägib hoopis teistmoodi kui paljud teised. Eriti imelik oli, et ta vestles puudega, maaga, loomadega, kõige ümbritsevaga. Väga tihedalt suhtles ta maatohtrite, posijate ja igasuguste nõidadega,» meenutas Herta Laipaik.
«1940. aastal läksin Tartusse, et õpinguid jätkata. Oma päevikud jätsin Tõrva. Olin juba Kirjanike Liidu liikmeks saanud, kui tollane punane parteiboss Rein Ristlaan ütles ühel koosolekul, et Eesti kirjanikud peavad varsti vene keeles kirjutama hakkama,» rääkis kirjanik Laipaik.
«Seda kuuldes tõusis minus raugematu viha. Sõitsin Tõrva, otsisin oma Roiu Minni jutte sisaldavad päevikud üles ning hakkasin neid raamatuks ette valmistama. Eesmärgiga näidata tolleaegsele parteiladvikule, et eesti keel ja eesti meel elavad ning jäävad igavesti elama.
Ja trükimusta need lood nägidki. 1983. aastal ilmus minu nime all raamat «Maarjakask» ja 1987 «Kurjasadu.» Viimane tõlgiti hiljuti ka inglise keelde».
Elutöö
Tagasihoidliku inimesena lisas Herta Laipaik, et tema sulest ilmunud lugude algautor on siiski seesama vanatüdrukust jutuvestja Roiu Minn. «Minu elutööks on olnud Helme kihelkonnas levinud hindamatu väärtusega muinasjutud kirja panna ja need trükisõnas rahva kätte anda,» ütles kirjanik talle omase väljapeetusega.
Omapärane saamislugu on raamatul «Hõbetähega taigas». «Kui me pärast Stalini surma vangilaagrist pääsesime, sõitsime Jenisseil. Ei möödunud päevagi, kui me poleks vahitorne, vangilaagreid ja lõputult nimetuid haudasid näinud. Nendest õudsatest nägemustest teos räägibki,» sõnas autor.
Roiu Minn puhkab juba 1942. aastast Helme kalmistu põlispuude all igavest und. Tema lood on aga Herta Laipaiga vahendusel elavaks saanud.