Taheva valla Hargla hooldekodusse saabus sel nädalal 20. hoolealune. Nüüd majas enam vabu kohti pole. «Meil on siin väga hea olla ja juhataja on ka rõõmsameelne, kena inimene. Ise tikume vahepeal vinguma,» lausus hoolealune Helmi.
Persoon: Hargla hooldekodu juhib päikeseline haldjas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Teame, et lähedase inimese siia toomine ja maha jätmine on raske. Inimestel on kurb. Meie töötajad püüavad olla optimistlikud. Kui me oleks nutupaunikud või mossis, oleks mahajätmine veelgi kurvem. Oleme rõõmsad ja toetavad, sest lähedase inimese siia toomine vabastab neid ülejõu käivast hooldamisest ja nad saavad rahulikult tööl käia,» lausus hooldekodu juhataja Janika Ploom.
Kõikidel pole õnne elupäevade lõpuni füüsiliselt ja vaimselt nii terve olla, et ise hakkama saada, nii et lähedastele tüli ei teeks. Kodus pole tihti vajalikke põetusvahendeidki.
Janika Ploom näitas meile, nagu ta ütles «endi uhkust». See on puldist juhitav funktsionaalvoodi, mis jõudis hooldekodusse tänu vallavanem Monika Rogenbaumile, kes oli vastava projekti kirjutanud. Taotlus rahuldati ja nii jõudiski kaksteist-kolmteist tuhat krooni maksev inventarivahend hooldekodusse.
Uhkes voodis lamab liikumisvõimetu Rein Paide. «Siit ma enam kunagi üles ei saa, pea hakkab ringi käima,» ütles ta meile ja tema silmad läksid kurbusest märjaks. Kui küsisin Janika Ploomi kohta, said kurbuspisaraist härduspisarad.
«Rein on eriti õnnelik meditsiiniõde Sirje Paasi üle, kes teda sidumas käib. Kui Sirje puhkusele läks, siis ta õpetas, mida pean Reinu juures tegema. Hakkama sain, kuid mul on siiski põhimõte, et iga kingsepp olgu oma liistude juures,» rääkis juhataja, kuidas tal meditsiiniõest kahju oli ja ta töötaja puhkusele lubas ning ise hoolealustega tegeles.
Valla perearst Katrin Paloveri on tema sõnul õnneks alati telefoni teel nõu andmas, kui seda vaja läheb.
Hooldekodu saab peagi 12aastaseks. 77aastane Albert Neemsalu oli viies, kellest selle elanik sai. Tuba paistab silma isiklike asjade rohkusega.
Neemsalu on Janika Ploomi sõnul suurte meditsiiniliste teadmistega ja tal on rikkalik rohukapp. Ükskord oli hooldekodus ühe haigega äkitselt raske olukord. Meditsiiniõde polnud majas, too soovitas telefonitsi, et küsigu abi Alberti käest. «Saimegi kahekesi kolmandat inimest aidata,» meenutas hooldekodu juhataja.
«Oh, mis too üks tabletike,» on Neemsalu tagasihoidlik. «Mul ei seisa enam rohtude nimed meeles. Tean, kust midagi võtta, kuid nime ei mäleta.»
Mees on aastaid olnud agar ristsõnamõistatuste lahendaja. Janika Ploom ütles, et kui hooldekodu sai interneti, tuli vanahärra ikka tema juurde ja ütles, et otsigu sealt seda või teist.
«Nüüd ma enam ei lahenda, nägemine on viletsaks jäänud. Arst ütleb, et kops on laienenud, kuid ma arvan, et kitsaks jäänud, hingata on raske. Kuulan raadiot. Sellega on ka nii, et ootan ilmateadet, kuid sageli olen vahepeal tukastama jäänud ja ärkan, kui see juba läbi. Nii on selle vanainimese mäluga,» vestis Albert.
Janika Ploomil oma kabinetti polegi, töölaud siiski on kaminatoas. Seal on lubatud kõikidel käia ja telerit vaadata. Samas töötab ka Jekaterina Põder, kes klõbistab arvutiga. Mida ta teeb?
«Meil õnnestus saada hea programm, hoolealused peavad iga päev kätte saama vajalikud kalorid. Kati teebki just toidugraafikuid,» lausus hooldekodu juhataja.
Janika Ploom tunnistas, et panipaiku on vähe. Majas pole ka isolaatorit ega külalisteruumi, mida nõuab hooldekodult Tartu tervisekaitsetalitus.
Toiduaineid ise hankimas ei käida. Kokkuleppele on saadud ettevõtjatega, kelle kaubateele jääb ka Hargla hooldekodu. Kord nädalas peatub maja juures Antsla tarbijate ühistu rändkauplus. Siis käib kogu Kalli küla sealt sisseoste tegemas, ka hooldekodus olijatele ostetakse võimaluse korral seda, mida nad soovivad.
Janika Ploomi hinnangul on külas aktiivsed inimesed. Külanaised ise korjasid allkirju, saatsid need edasi ja saidki oma tahtmise – rändkauplusele tehti lisapeatus.
Hooldekodu elanikud, kellel tervis lubab, on tema sõnul igati aktiivsed. Nii käib Leida Ojaste kalmistul hauaplatse korrastamas ja kaupluses. Väino Kõomägi, kes elab omaette sotsiaalmajas, ütles, et tema kütab ahju ise, samuti aitab muid töid teha.
«Ma olen selles majas eluaeg töötanud – haiglas sanitarina ja vahepeal pesin ka pesu. Käsitsi tuli välja väänata Mu kodu põles ära. Kaks aastat tagasi tulin hooldekodusse elama,» rääkis Leida Ojaste.
Nägemine on naisel vilets, aga väljas tahab ta olla. Ümberringi on tuttavad metsad, suvel käib ta marjul ja seenel. Hooldekodus neid tarvitada ei tohi, nii on ta korjatu kokkuostjatele andnud.
«Siin hoolitsetakse meie eest küll hästi,» tõdes krapsakas vanaproua. «See on lausa paradiis,» täpsustas jutuajamise juurde tulnud Asta Laas.
Hargla hooldekodu uusim hoolealune on pärit Võrust. Küsimusele, miks nad lähedase just sinna tõid, vastasid omaksed, et see on ainuke hooldekodu, kes võtab vastu ka väga haigeid inimesi.
Isa teise maakonda hooldekodusse viimine oli perele raske katsumus, kuid veel raskemast – pere põles paljaks – ei soovinud nad sündmuse värskuse pärast rääkida.
Reeglina soovivad hooldekodud vastu võtta tervemaid inimesi, kelle elamiskulud odavamad. Ilmselt seepärast südamliku personaliga Hargla oma luksusega hiilata ei saagi.
Hooldekodus käib tihti Valga praostkonna praosti kohusetäitja Vallo Ehasalu. Tema südamlikud jutuajamised annavad jõudu hädadest üle olla. Hooldekodus on vanad inimesed ja ikka juhtub, et keegi läheb toonela teele.
«Ütleme kõigile, mis juhtus. Meil ei ole salatsemist. Kaminatuppa süütame mälestusküünla,» kirjeldas hooldekodu juhataja sellistel puhkudel tegutsemist.
Hargla hooldekodus maksab koht 5500 krooni kuus. Valla elanikele – neid on 16 – maksab pensionist puudujääva osa vald, isegi kui hoolealusel lapsed olemas on. Hoolides valla elanikest on vallavolikogu soodustusvõimalused leidnud.
Janika Ploomist ja tema perest
Janika Lüüs sündis Kalli külas ja lõpetas Harglas põhikooli. Edasi läks õppima Varstusse, sest paigaga oli parem bussiühendus kui senise kooliga.
«Siis tuli meheleminek ja laste kasvatamine. Töötasin lastekodus mitu aastat sotsiaaltöötajana,» räägib Janika, kes abiellus Ivar Ploomiga.
Ploom ütles, et kui küsitakse, palju tal lapsi on, jääb ta alati jänni. Esimese hooga ütleb, et neid on neli, siis teeb paranduse, et kolm. Esimene laps Innar käib 9. ja Iivika 7. klassis, viieaastane Ivor on veel lasteaias. Neljas laps on lastekodust võetud Raul, kes on aastaid nende juures ja hea noormees, õpib juba Tihemetsas.
«Kui lastekodus töötasin, siis meie lapsed mängisid lastekodulastega koos. See oli kuidagi loomulik, et saime Rauli tugipereks. Lapsed klapivad omavahel. Raulil on oma vanemad ja ta suhtleb nendega. Ta on 18aastane – teab, mida tahab,» rääkis Janika Ploom.
Tema abikaasa Ivar Ploom töötas aastaid Vastse-Roosa piirivalvekordonis. Kui hakati rääkima koondamisest lõunapiiril, läks mees Tartusse teisele tööle. Poeg lõpetab kevadel põhikooli ja ilmselt hakkab isa juurest, kellel nüüdseks korter Tartus olemas, gümnaasiumis õppima.
«Ma ei ole oma elu keeruliseks teinud. Ei taha olla noorem ega vanem –tunnen, et hea on elada ja mu ümber on head inimesed. Ivor oli kaheaastane, kui astusin Tallinna Pedagoogilisse Seminari, kus õppisin neli aastat.
Abikaasa ülemus Andres Kongo sättis Ivari töögraafikud ja puhkused selliselt, et sain väikese lapse juurest kõrgkooli lõpetada. Inimesed minu ümber on väga olulised, hooldekodus on üksteist töötajat, kõik väga vajalikud ja heatahtlikud,» räägib Janika Ploom.
Hooldekodusse sattus ta tööle Monika Rogenbaumi soovitusel, kes enne vallavanemaks saamist hooldekodu juhataja oli. Janika Ploom oli veel lapsehoolduspuhkusel, kui ta tööle kutsuti.
Hirmu uue ameti suhtes naisel polnud, sest ta oli lastekodus sotsiaaltööd teinud ja vahepeal kõrgharidusegi saanud. Selgelt on aga meeles esimene kord, kui viimsele teekonnale tuli saata hoolealune, see jäi püsivalt hinge.
------------------------------------------
Kiri
Nüüd on siis emake mulda sängitatud ja ühe eluraamatu kaaned sulgunud.
Tahan tänada Sind, Janika, ja Sinu kaudu kogu Hargla hooldekodu personali, kes teevad väga tänuväärset ja sageli alahinnatud tööd.
Aitate muuta oma hoolealuste elu viimast faasi tihtipeale inimväärsemaks kui see oleks võimalik kodustes tingimustes.
Hargla hooldekodu on eriline sellepärast, et ta asub riigi ääremaal ja teadupärast on tahes või tahtmata sealne rahvas heasüdamlikum ja osavõtlikum kui pealinnale lähedane seltskond.
Veel kord tänu meie emale osaks saanud hoolitsuse eest!
(Hooldekodu juhataja soovil jääb kirja autori nimi avalikustamata)