Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Põhja Poegade roll Eesti ajaloos vajab suuremat väärtustamist

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Põhja Poegade üksuse kahurväelased talvises vormis. | FOTO: Valga muuseumi kogu
Jaak Pihlak | FOTO: Kadri Pulk
Ermes Friedrich Berg (pildil vasakul) | FOTO: Erakogu
Rügemendi lipp | FOTO: Erakogu
FOTO: Erakogu

Paju lahingu aastapäeval korraldas Valga muuseum ajalookonverentsi. Viljandi muuseumi direktori Jaak Pihlaku peetud ettekanne käsitles Põhja Poegade rügemendi osa Eesti Vabadussõjas. Pihlaku materjalidele alljärgnev ülevaade suures osas toetubki.

28. novembril 1918. aastal algas Narva all Eesti Vabadussõda. Algul löödi Punaarmee rünnakud linnale tagasi, ent järgmisel päeval tuli see Eesti vägedel siiski loovutada. Kinnitust sai tõsiasi, et äsja moodustatud Kaitseliit ei ole suuteline vaenlasi piiril kinni pidama.

Järjest ähvardavamaks muutuva olukorra tõttu otsustas Eesti Ajutine Valitsus kiiresti moodustada kaitseväe, kuhu pidi värvatama 25 000 vabatahtlikku. Tegelikult saadi esmalt kokku napilt tuhat meest. Aasta lõpuks suurenes nende hulk veidi, kuid see jäi ikkagi alla 2000. Valitsus palus abi põhjanaabritelt.

25. novembril ütles Soome riigihoidja Pehr Evind Svinhufvud Eesti palvele vastates, et hõimuvendi peab aitama. Nii otsustaski Soome valitsus Eestile anda relvaabi. Sellega kaasnes laen 10 miljoni Soome marga ulatuses, millele saadi hiljem lisa.

1918. aasta detsembris jätkus Punaarmee kiire edasitung Eesti pinnal. Üksteise järel langesid enamlaste kätte Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu Põhja-Eestis ning Võru, Valga, Tartu, Tõrva ja Mõisaküla Lõuna-Eestis. 1919. a jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast vähem kui 40 kilomeetri kaugusel.

Soome vabatahtlikud

20. detsembril 1918 loodi Helsingis Abistamiskomitee, mille esimees oli Oskari Wilho Louhivuori ja abiesimees Santeri Ivalo. Eesti Ajutise Valitsuse ja Soome Abistamiskomitee vahel sõlmiti leping 2000 Soome vabatahtlikuga väesalga loomiseks, millesse ei tohtinud kuuluda tegevsõjaväelasi.

Ehkki kokku lepiti vaid 2000 vabatahtliku osas, jõudis Eestisse neid lõpuks tunduvalt rohkem. Meestest moodustati kaks iseseisvat väeosa, mille juhtideks major Martin-Eugén Ekström ja kolonelleitnant Hans Kalm. Esimene üksus jõudis Eestisse 1918. aasta lõpupäevadel ja teine jaanuari keskel 1919.

Ekströmi pataljon suundus Viru rindele, eestlase Kalmi juhitud Põhja Pojad aga Lõunarindele.

Olukord hakkas paranema. Läbiviidud mobilisatsioon tõi 5. jaanuariks 1919. a kokku 14 000 meest. Eesti väed hakkasid valmistuma vastupealetungiks.

Soomlased Vabadussõjas

Teade soomlaste saabumisest levis kiiresti kogu rindel ja kaitsjate meeleolu tõusis seetõttu märgatavalt.

Sõjategevuses toimus otsustav pööre, kui Narva vabastamise eesmärgil tehti 17. jaanuaril Utria küla ja Laagna mõisa juures Martin Ekströmi juhtimisel nelja Soome kompanii ja Eesti dessantpataljoni ühine dessant. Ekströmi juhitud Soome vabatahtlike salk lahkus Viru rindelt 1919. aasta märtsi keskel ja siirdus laevaga kodumaale.

Põhja Poegade rügemendi sünd

Viljandimaal Kõo vallas sündinud kolonelleitnant Hans Kalm, kes oli Vabadussõja puhkedes Soomes tegevteenistuses, läks eestlaste abipalve saabumise järel erru, et saaks asuda soomlastest vabatahtlike eesotsa ja nii oma kodumaad aidata. Kalm suutis koguda vabatahtlikest koosneva 2294mehelise rügemendi, kes saadeti Lõunarindele.

Rinde Soome abivägede juhatajaks määrati kindral Paul-Martin Wetzer. Viimase suhted Kalmiga olid paraku pigem halvad kui head.

Vabatahtlike hulgas, kes Põhja Poegadega liitusid, oli talupoegi, linnamehi, koolipoisse ning reservi arvatud ohvitsere. Väga olulist rolli mängisid endised jäägrid. Leidus nii aatemehi kui lihtsalt seiklejaid. Mõnda ajendas lubatud raha, teisi paelusid võõramaa võlud.

Vihased lahingud

30. jaanuaril jõudis rügement Sangastesse. Hans Kalm oli määratud sealse sektori ülemaks.

Vihased lahingud toimusid Valga ja Võru vabastamisel. Meie vägede peamisteks vastasteks olid läti punased kütid. Kuulus Paju lahing võidetigi tänu Põhja Poegade 1. pataljoni võitlejate külmaverelisusele käsitsivõitluses lätlastega.

Hans Kalmi koostatud kava nägi ette Valga haaramist külgedelt. Partisanide pataljon, arvestades nende poolt peetud raskeid lahinguid, oli jäetud reservi. See kava polnud halb, kuid Kuperjanov nõudis, et tema pataljon liiguks Valga peale mööda maanteed ja Kalm andis järele. Järgmisel päeval vallutati Valga linn.

Põhja Poegade 2. pataljon tegutses Võru suunal. Ühises võitluses vabastati Petseri, Valga ja Võru.

Võitlused Lätimaal

Veebruari keskel alustasid Põhja Pojad Valgast üle Koikküla ja Taheva pealetungi Marienburgi (Aluksne) suunas. Asula vallutati 21. veebruaril 1919. Õnnetuseks satuti Babetzky küla lähedal ootamatult punavägede varitsusele.

Operatsioonis langes, suri haavadesse või jäi teadmata kadunuks 39 sõjameest. Soomlased lahkusid Marienburgist 25. veebruaril. Eesti väed ei suutnud vallutatud paika paraku hoida.

Viimased heitlused

1919. aasta märtsi keskel läks rügement taas Valgast rindele ja vallutas 14. märtsil Vastseliina. Samuti osaleti lahingutes Petserimaal ning murti 22. märtsil välja Riia–Pihkva kiviteele.

28. märtsil lahkus Põhja Poegade rügement rindelt. Vaid suurtükipatarei osales veel sama aasta aprillis lahingutegevuses Läti pinnal Härgmäe juures.

Aprillis-mais 1919 viidi enamus väeosast Soome. Lõplikult likvideeriti rügement sama aasta juuni algul.

Küsitavused arvudes

Kolonel Kalmi mäletamist mööda kuulusid Põhja Poegade rügemendi koosseisu staap, kaks pataljoni, suurtükipataljon, luureüksus, suusakompanii, ratsa- ja meditsiiniüksused ning orkester.

Väeosas oli Kalmi andmeil (seisuga 10.02.1919) 2128 vabatahtlikku – 56 ohvitseri, 278 allohvitseri ja 1794 sõdurit. Seevastu Põhja Poegade Ühingu (PPÜ) 1936. aastal avaldatud andmete kohaselt teenis väeosas 2294 vabatahtlikku.

Kalmi andmeil hukkus rügemendi isikkoosseisust sõja käigus 99 ja sai haavata 214 sõjameest, PPÜ andmeil aga oli Põhja Poegade seas lahingutegevuses surmasaanuid 113 ja haavatasaanuid 231.

Tunnustus vapruse eest

Soomlastele annetati 669 Vabaduse Risti. Kõrge autasu saanute hulgas leidus nii riigitegelasi, ohvitsere kui sõdureid. Põhja Poegade rügemendist pälvis Vabaduse Risti umbes 300 võitlejat.

Läti kõrgeim teenetemärk anti 23 soomlasest sõjaväelasele. Teiste hulgas said selle ka kindral Wetzer. Põhja Poegade rügemendis teeninuist sai ordeni 13 meest. Kolonel Hans Kalm sai LKO 3. järgu.

-----------------------------------------

Sangaste krahv Põhja Poegade rügemendis

Põhja Poegade rügementi kuulus ka Sangaste rukkikrahvi poeg Ermes Friedrich Berg (pildil vasakul). Ta sündis 1880. aastal Sangaste mõisas, kuid elas peamiselt Soomes. Võib arvata, et Ermes Bergi ajendas Põhja Poegadega liituma asjaolu, et talle kuulusid Hummuli ja Aidasaare-Alamõisa mõisad. Berg jäi oma mõisatest siiski ilma, sest 1919. aastal need võõrandati.

Pärast Põhja Poegade rügemendi lahkumist Eestist jäi rukkikrahvi poeg veel siia, et lahendada pingeid Eesti vabadussõdalaste ja soomlaste vahel «soomuse tegemise» pärast. Viimane tähistab soomlaste sõjasaagi hankimise viise, mis eestlastele sugugi ei meeldinud.

Ermes Berg pälvis isikliku vapruse eest Vabadusristi 2. liigi 3. järgu.

Põhja Poegade rügemendi nimi ja sümboolika

Rügemendi nimi pärineb August Oksaneni «Sõjamarsi» värsireast: «Hakka päälle pohjan poika …». Eestipäraselt on pohjan poika põhja poeg.

Kuna võitlema mindi lõuna pool asuvale maale, valiti rügemendi tunnuseks sinisele kilbile asetatud Põhjala vägevaima asuka jääkaru pea.

Rügemendi lipul oligi kujutatud jääkarupead, mille taustal oli kiilukujulise sinise ristiga Soome sõjalipp.

Lipu pühitses 11. jaanuaril 1919 Helsingis Uusimaa kasarmu õuel õpetaja Martti Pihkala.

Rügemendi sümboolika kujundas kunstnik Joseph Alanen.

Põhja Poegade mälestuse jäädvustamine

Sammas Helsingis Vana kiriku pargis langenute haual

Sammas Paju lahinguväljal

Mälestuskivi Paju mõisas

Tahvel Valga kirikul

Tahvel Vastseliina kirikul

Tahvlid Lätimaal Aluksnes ja Bejas

Tahvel Soome Sõjamuuseumi hoonel

Mälestused sõjaretkest

* Jäägrileitnant Johan Emil Sainio avaldas 1919. a Helsingis mälestused «Pohjan Pojat Virossa». Raamat ilmus eesti keeles aastal 2003 pealkirjaga «Põhja Pojad Eestis».

* Kolonelleitnant Hans Kalmi raamatu «Põhja Poegade retk» esitlus toimub 21. veebruaril 2008 Viljandi muuseumis.

Tagasi üles