Juurte sarjas meenutati legendaarseid lendureid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Voldemar Kiinoja rääkis Tõrva kammersaalis olijaile Helme kihelkonnast pärit kuulsatest lenduritest Voldemar ja Herman Vunnist ehk    uute nimedega Valdu Rannaleedist ning Henn Välmest, ja näitas neid fotodel.
Voldemar Kiinoja rääkis Tõrva kammersaalis olijaile Helme kihelkonnast pärit kuulsatest lenduritest Voldemar ja Herman Vunnist ehk uute nimedega Valdu Rannaleedist ning Henn Välmest, ja näitas neid fotodel. Foto: Vello Jaska

Kohtumisel Helme kihelkonnast tuntud inimestega keskenduti seekord kahele lendurile, vendadele Voldemar ja Herman Vunn. Mõlemaid mehi tutvustas Tõrva kammersaali tulnuile tuntud pedagoog ja kodu-uurija Voldemar Kiinoja.

Lühikese sissejuhatuse järel viis Voldemar Kiinoja jutu üksikasjadele.

Voldemar Vunn sündis 28. mail 1902. aastal Helme kihelkonnas Jõgeveste vallas Nähri talus. Tema isa Peeter oli õppinud sepaks.

Noorena oli Voldemar Vunn sageli haige, kuid suuremaks sirgudes nooruki tervis paranes. Tema kooliaastatest pole eriti palju teada. Ilmselt õppis ta esmalt Tõrva neljaklassilises veneusu kirikukoolis ja hiljem Patküla algkoolis.

17. novembril 1917 avati Tõrva kõrgem algkool, millest kasvas välja Tõrva gümnaasium. Voldemar õppis ka selles koolis.

Siis läks Voldemar Vunn vabatahtlikult sõjaväkke ning kuulus mõnda aega Tartu kooliõpilaste pataljoni. 1919. aasta mais võeti ta 2. ratsapolgu töökomandosse. Sõjaväeteenistuse viimastel kuudel oli kuulipildurite roodus.

«Kord jäänud Voldemar üksi relvastatud vaenlaste vastu,» jutustas Kiinoja. «Ta oli sunnitud taganema. Kuulid rebisid ta riided mitmest kohast puruks, kuid pihta ta õnneks ei saanud. Mingi nähtamatu võim hoidis ja kaitses noort vabadusvõitlejat.»

Isa tahtis Voldemari sepaks koolitada, kuid noormehe huvid olid teised. Ta astus ülikooli. Algul õppis usuteadust, siis läks üle õigusteaduskonda, kuid majanduslike raskuste tõttu ülikooli lõpetada ei õnnestunud.

1928. aastal asus pere elama Tallinnasse. Voldemar Vunn asus tööle autotöökoja juhataja ja õppesõidu instruktorina. Siis aga õppis lenduriks.

28. septembril 1933. aastal tõusis Ülemiste lennuväljalt õhku väike sportlennuk, mille pardal olid Heinz von Ungern-Sternberg ning Voldemar Vunn. Meestel oli kavas Stockholmi lennata. Nähtavus oli ääretult vilets. Tuli hoiduda vetepiiri lähedusse. Lennuki kiirus oli 130 kilomeetrit tunnis.

Kolme tunni pärast jõutigi Rootsimaa pealinna kohale. Stockholm oli paksus udus. Lennuk tiirutas linna kohal kolmveerand tundi, enne kui õnnestus maanduda. Järgmisel päeval Tallinnasse tagasi lennates oli udu veelgi tihedam. Kohati tuli lennata lausa meetri kõrgusel veepinnast.

1934. aasta talvel, mil jääolud kehvad, hakkas Voldemar Vunn lennukiga Helsingi ja Tallinna vahelist postiühendust pidama. Lisaks sellele viis ta posti ja ravimeid ka Kihnu ja Ruhnu saarele. Ükskord aitas ta isegi Läänemerel kadunuks jäänud hülgekütte otsida.

Kui Tallinnas hakati purilennundusega tegelema, lõi Voldemar Vunn ka selles kaasa. Sel perioodil võttis ta endale nimeks Valdu Rannaleet. Venelaste sissetungi järel õnnestus Rannaleedil läbi raskuste Saksamaale põgeneda. Hiljem siirdus ta Rootsi ja töötas Uppsalas peenmehaanikuna. Ta suri 5. mail 1974. aastal ning on maetud Uppsala kalmistule.

Herman Vunn nägi ilmavalgust 29. veebruaril 1896. aastal. Meheikka jõudnud, sai temast ohvitser. Teenete eest Eesti Vabadussõjas autasustati teda Vabadusristiga. Elas Tallinnas. 1930. aastate teisel poolel võttis endale nimeks Henn Välme ning hakkas venna eeskujul lenduriks. Mehe maine teekond lõppes 1942. aasta veebruaris Gorki oblasti vangilaagris.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles