Vabatahtlikult oma küla mehele tugiisikuks: mis selles nii erilist?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elmar oskab tegelikult kõike teha. Eriti siis, kui toetav küünarnukk eriti kaugel ei ole.
Elmar oskab tegelikult kõike teha. Eriti siis, kui toetav küünarnukk eriti kaugel ei ole. Foto: Haridusmeedia

Kilingi-Nõmme on üks neid tavalisi väikelinnu, kus kõik tunnevad kõiki. Seepärast võivad seal iseenesest sündida asjad, mis kuskil mujal riiklikke programme ja abirahasid nõuavad.

Kilingi-Nõmme kandis ei imesta keegi, kui väljakutse peale saabub kohalikust metalli-, sanitaartehnika- vms töid tegevast väikefirmast OÜ Hevo Tehnika tellimust täitma omamoodi kahemehebrigaad: üks juhendab ja teine teeb.

Juhendav mees, firma omanik ja tegevjuht Vladimir Ruzitš ütleb oma hoolealuse Elmar Ressari kohta, et midagi pole teha – mõni inimene lihtsalt tahab natuke tagant torkimist. Kui ta omapäi jätta, vajub joone pealt ära, satub pahandustesse, tõmbab asja-eest-teist-takka endale ja teistelegi hädasid kaela. Kui tal aga natuke silma peal hoida, saab töö ja ka iseendaga üsna kenasti hakkama.

Kohalike seas rohkem Robotina tuntud Elmaril on Vladimirilt ehk Vovkalt tuleva pideva tagantutsitamise kohta küll oma arvamus: “Ju ta siis tahab õpetada. Kui ei õpetaks, küll kuidagi ikki tehtud saaks. Võib-olla aega läheks vähe rohkem, aga ei muud midagi!” Ometi hoiab seesama Elmar ka ise oma vabatahtliku tugiisiku poole, sest nii on kindlam. Ebaturvalise elu loksutusi on Elmar oma elus küll ja küll tunda saanud. Pealt viiekümnesena ihkab hing nüüd rahulikumat elu.

Üle kivide ja kändude

“Ta oli Vene ajal traktorist, hiljem lukksepp. Peret pole ta loonudki, elas emaga Kilingi-Nõmme serval lagunenud majas. Kui ema ära suri, läks asi sedavõrd käest, et Elmar võis öösel voodist taevatähti imetleda, lihtsalt nii auklikuks oli katus kulunud,” kirjeldab Vovka Elmari kümmekonna aasta tagust elu. Varisemisohtlikust majast pääses Elmar mõneks ajaks kohalikku sotsiaalmajja, kuid see võimalus ei teinud mehe elu lihtsamaks, hoopis vastupidi. “Ah, need olid seal ju pidevalt täis,” rehmab Elmar käega. Vovka sõnul läinud lugu kord koguni nii hulluks, et Elmar äsanud ägedusehoos kellelegi noaga. “Keegi oli seal lärmanud purjuspäi, Elmar sai kurjaks ja nii see juhtus. Muidugi sai ta siis pärast kohtulikult karistada. Südame poolest pole Elmar paha inimene, aga halvas seltskonnas võib temaga juhtuda ettearvamatuid asju.”

Nüüd elab Elmar juba õige mitu aastat tillukeses kööktoaga vahimajakeses, mille Hevo Tehnika mehed tema jaoks osaühingu territooriumile püsti panid. Rahul on mõlemad pooled – ettevõttel on kindlam, kui ka öisel ajal keegi kohal on, Elmaril aga on üle pika aja jälle, olgu küll tilluke, aga siiski korralik ja omaette elamine.

“See aeg, mis ta meie juures siin elanud on, võin öelda, et ta elab nii, nagu üks inimene elama peaks – ta on söönud, pestud, riie seljas,” on Vovka rahul. “Nädalavahetustel teeb ta omaenda tegemisi, käib kalal, sõprade juures. Aga ma ikka, kui juhtun, mitte kontrollimise mõttes, aga nii igaks juhuks, lasen pilgu üle, kas kõik on korras. Et mis või kus ta on, ega ta äkki joogine ole või mingisuguses seltskonnas, kus jälle mõni pahandus võiks juhtuda. Eks me mõnikord sõneleme ka siin, ütlen siis tavaliselt ikka, et – maailm on suur ja lai, sa võid siit ju iga kell minna kuhu hing ihkab. Aga ei ole ta kuhugi läinud.”

Kuhu tiivad kannavad

Vovka kinnitab, et ega Elmaril silma peal hoidmine polegi üleliia suur pingutus. Harjunud juba ja kõik laabub kuidagi iseenesest, lihtsalt räägid inimesega, oled vajalikul hetkel olemas. Tema meelest pole ülearu keeruline ka vastus küsimusele, miks ikkagi võtab üks temasugune asjalik ja hõivatud inimene – edukas kohalik ettevõtja, bändimees, pereisa – priitahtlikult oma õlule sotsiaaltöötaja rolli, et ühele “pehmema selgrooga” kaaskondsele tuge pakkuda. “Oleme ühe kandi mehed. Ja pealegi ühe aasta poisid. Mäletame teineteist põlvepikkusest peale, koos oleme kasvanud. Ei saa ju lasta inimesel raisku minna.”

Pealegi, Elmaril on tehnika peale kätt. Kui tugiisiku roll on selle hinnaks, et sul on iga kell töömees võtta, tasub firmajuhil see asi lõpuks äragi.

Vovka räägib, et ta on aastate jooksul üritanud mitut noort välja koolitada. Enamasti läheb aga nii, et näed hulga vaeva ja kui poiss juba töömehe mõõtu võtab, hakkab ta üle metsa vaatama. Elmar on oma jooksmised ära jooksnud, teeb ta, kui palju teeb, aga tööandja jaoks on ta vaat et kindlamgi variant kui mõni noorem.

“No mis ma ütlen, Elmar on Elmar. Ta piirdub vähesega – riie seljas, kõht täis, milleks pingutada. Tema vajadused on kasinad, aga ta ise on sellega rahul. Teatud maani on ta suuteline tegutsema, aga tiivad eriti kõrgelt ei kanna. Ega me teda ringi teha ei saa, aga see ei tähenda, et temal ega temasugustel pole meie hulgas kohta,” lausub Vladimir.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles