Ülekohus ei kao hingest kunagi

Küüditamise 65. aastapäevale pühendatud mälestusüritusle Valga kultuuri- ja huvialakeskusesse tuli kohale saalitäis inimesi, kellest pea kõik omal nahal selle aastakümneid tagasi toimunud õuduste jada läbi olid elanud. Foto: Eveliis Eek / Valgamaalane

«Öösel vastu hommikut prõmmiti uksele. Ema, kes oli istunud öö läbi üleval ja vaadanud, kuidas Tartu tänavat mööda sõitsid auto­kolonnid, avas ukse ja sisse astusid püssimehed,» meenutas 65 aasta tagust küüditamisööd Valgas tollal üheksa-aastane Ellu-Eesi Uppin. Kuuldused küüditamisest olid levinud ja kõiki peresid valdas hirm.

Perele anti pakkimiseks veidi aega. «Panime põrandale lina, kuhu hakkasime asju peale laduma. Tahtsime seinalt ka maakaardi kaasa võtta, kuid vene sõduritega kaasas olnud eestlasest ninamees keelas selle ära,» rääkis praegu Tahevas elav 74aastane vanaproua.

Pereisa oli juba 1945. aastal vahistatud. Ema kolme lapsega – viie-, üheksa- ja 13aastase tütrega – käsutati autokasti ja sõit läks Keeni raudteejaama, kus pere vagunisse pandi. «Minu noorem õde mäletab selgesti, kuidas vene sõdur ta sülle võttis ja autokasti viis,» rääkis ta.