Töömehed päästsid kaks elu

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laadija Janar Maran ja autojuht Meelis Siimon on mehed, kes oskavad märgata ka teisi enda ümber.
Laadija Janar Maran ja autojuht Meelis Siimon on mehed, kes oskavad märgata ka teisi enda ümber. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Esimese aprilli hommikutundidel ei uskunud jäätmeveo autojuht ja laadija oma silmi, kui Palupera–Puka–Otepää teelõigul nende silmade ees keset teed seisnud «kivi» katki läks ja teeperve suunas liikus.

«Tegime oma regulaarset prügiringi, kui korraga märkasin teel mingit kompsu, mida alguses kiviks pidasin. Autot seisma jättes panin tähele, et komps valgub laiali ja paneb kraavi suunas jooksu. Alles seejärel nägin, et tegemist on kahe väikese koerakutsikaga,» lausus ASi Eesti Keskkonnateenused Valga kontori jäätmeveo autojuht Meelis Siimon, kes koos laadija Janar Maraniga oma tavalisel tööringil oli.

Väljas oli sellel hetkel kaheksa külmakraadi ja eks kaks väikest koerahakatist olid teineteist soojendamas. Kui nad autot lähenemas nägid, kindlasti ehmusid ja üritasid teelt ära saada, arvas Siimon.

«Olen seda teed mööda sõitnud pidevalt, kuid sellist vahejuhtumit ei ole veel ette tulnud. Kindlasti olid nad sinna viidud, sest läheduses ühtegi majapidamist ei ole ja ise nad kusagilt kaugemalt ka ei tulnud. Minu jaoks on see ebaloomulik käitumine ja ma ei mõista neid inimesi, kes oma lemmikutega niimoodi teha võivad,» oli Siimon nördinud.

Kutsikad said pika sõidu

Et meestel ei olnud südant kutsikaid sinnapaika jätta, tõsteti kaks külmast ja hirmust värisevat õnnetut õnneseent autokabiini sooja. «Ja kuhu me olekski pidanud nad jätma? Teele jäädes oleks keegi varem või hiljem neile otsa sõitnud ning kraavis oleks nad lihtsalt ära külmunud,» sõnas Siimon.

Niimoodi saidki kaks meest endale terveks päevaks seltsilised, kes nendega kogu jäätmeveo marsruudi kaasa tegid. Vahepeal tehti mõni paus, lasti kutsikatel jalutada ning anti neile süüa ja juua.

Päästetud koerapoisid, kes Siimoni hinnangul võisid olla umbes kuu kuni poolteist vanad, leidsid uue kodu juba samal päeval. Ühe kutsikatest jättis mees endale ja teine läheb emale. «Otsisin endale juba mõnda aega koera ja nüüd leidsingi,» oli Siimon rahul.

Tema arvates on tegu hundikoera kutsikatega. Nüüd plaanib mees veel koerakestega arsti juurde minna, nad üle vaadata lasta ja parasiiditõrje teha.

Uus kodu omaks võetud

Praeguseks on kutsikad uue kodu omaks võtnud. «Nad on energilised ja mänguhimulised. Päeval puhkavad ja õhtul, kui töölt tulen, hakkavad mängima,» sõnas Siimon.

Valga kontori klienditeenindaja Anne Kern oli oma kaastööliste käitumisest vaimustunud. «Antud olukorras tegid poisid endast olenevalt parima. Pisikesed said sooja autosse ja loksusid kannatlikult veoringi lõpuni kaasa. Telefonikõnes teatasid nad mulle rõõmsal häälel, et leidsid endale uued sõbrad. Kuna oli 1. aprill, arvasin algul, et tegu on aprillinaljaga. Aga ei, see oli täiesti reaalsus,» rääkis Kern.

«Olen Meelisega nõus, et on ebainimlik niimoodi loomi maha jätta. Inimesed võtavad mõtlematult lemmikloomi ja hiljem lihtsalt hülgavad nad. Isegi varjupaika ei vaevu viima. Nendel poistel on süda õiges kohas. Nad ei tee lihtsalt oma tööd, vaid oskavad märgata ka teisi enda ümber,» sõnas Kern.

Valga kodutute loomade varjupaiga juhataja Liina Ulmi sõnul on alati võimalik leida hülgamisele mõistlik alternatiiv.

«Kui kutsikad või kassipojad on juba sündinud, võiks neile ise kodud leida. Kui endal jääb mõistust väheks, tuleks ühendust võtta varjupaiga või loomakaitse seltsiga, kes saavad aidata või vähemalt nõu anda. Kindlasti ei tohi jätta loomi tänavale või metsa surema. See ei ole probleemile lahendus,» lisas Ulm.

Varjupaiga juhataja sõnul on tähtis just ennetustöö. Et selliseid juhtumeid ei tekiks ning soovimatud järglased jääks tulemata, soovitab ta lasta oma lemmikloomad steriliseerida või kastreerida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles