Telefoni kaudu kaupade pakkumine on laialt levinud müügimeetod, mis ei ole keelatud, kuid mille osas on tarbija õigused reguleeritud tavapärasest erinevalt.
Reeglid aitavad vältida soovimatuid saadetisi
12. mai 2015, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Telefonitsi kokkulepitust võivad tarbija ja müüja sageli erinevalt aru saada ning tarbijal ei ole võimalik lõplikult veenduda kauba või teenuse sobivuses ja vajalikkuses. Lisaks ei saa telefonitsi piisavat ülevaadet müügitehingu tingimustest,» selgitas tarbijakaitseameti ELi tarbija nõustamiskeskuse juhataja Kristina Vaksmaa.
Telefonitsi tehtud pakkumised tulevad tarbijale enamasti ootamatult, mistõttu on sageli tegemist emotsiooni ajel tehtud otsusega, mida hiljem kiputakse kahetsema. Sageli lubab kaupleja esmalt tasuta proovipakki.
«Et telefonis sõlmitud kokkulepe oleks tarbijale tegelikkuses ka vastuvõetav, peab telefoni teel kaupu pakkuv ettevõtja tagama, et ei kasutataks ebaausaid võtteid. Pakkuja peab varustama tarbijat piisava ja vajaliku teabega, mis võimaldaks ostjal langetada teadlik ostuotsus,» rõhutas Vaksmaa.
Suuliselt kokkulepitu tuleb kirjalikult kinnitada
Telefonimüüki loetakse sidevahendi abil sõlmitud lepingu liigiks, mille nõuded kehtestatud võlaõigusseaduses. Järjest enam pakutakse telefoni teel kaupu ka piiriüleselt, näiteks on tarbijale koju helistav firma registreeritud hoopis Soomes või Lätis. Sellises olukorras peab kaupleja oma tegevuses lähtuma muu hulgas Eesti õigusest, sest on oma tegevuse suunanud ka Eesti turule.
Kui tarbija nõustub telefoni teel tehtud pakkumisega, on tarbija võetud kohustustega seotud üksnes juhul, kui ettevõtja on telefonitsi edastatut teavet kinnitanud kirjalikult, näiteks e-kirja teel, ning tarbija on sellele andnud nõusoleku samuti kirjalikult.
«Kui kaupleja ei ole telefoni teel sõlmitud kokkulepet tarbijaga kirjalikult üle kinnitanud, loetakse edastatud kaup või teenus tellimata asjaks või teenuseks,» selgitas nõustamiskeskuse juhataja. Sellises olukorras ei saa ettevõtjal tekkida tarbija vastu nõudeid ning puudub alus arvet edastada.
Arved tellimata kaupade eest
Vaksmaa sõnul kurdavad tarbijad sageli, et telefoni teel pakuti neile tasuta näidispakki, mis sisaldab näiteks toidulisandeid, ning pidi olema täiesti tasuta ega kohusta uuteks tellimusteks. Ometi edastab kaupleja tarbijale arveid.
Tavaline telefonimüügi puhul tekkiv arusaamatus seisnebki selles, et kaupleja lubab telefonitsi, et proovipakk on tasuta ning kui toode ei meeldi, ei pea tarbija seda tagasi saatma ega uusi pakke tellima. Paraku saadetakse seejärel uusi saadetisi ning tasumisele kuuluvaid arveid.
«Arupärimise peale kuulevad tarbijad, et proovipakki vastu võttes on nad nõustunud pikaajalise lepinguga, mis sisaldabki igakuiseid saadetisi, mis on tasulised. Ei ole harvad ka juhused, kus maksmata arved edastatakse inkassofirmale,» kirjeldas Vaksmaa.
«Tarbijad on kirjeldanud ka olukordi, kus «tasuta» proovipakiga saadetakse ette ära ka kuuekuuline varu toidulisandeid või raamatuid. Või saadetakse lubatud «proovipaki» asemel kohe esimene tasuline saadetis koos maksmisele kuuluva arvega,» lisas ta.
Kui kaupleja ei ole telefoni teel kokkulepitut tarbijaga kirjalikult üle kinnitanud, saab nii saadetud proovipakki kui sellele järgnevaid saadetisi pidada tellimata asjadeks, mille vastuvõtmist ei saa lugeda lepinguga nõustumiseks.
Et olukorda lahendada, soovitab Vaksmaa tarbijal saata kauplejale kirjalik kaebus, kus ta viitab kirjaliku kokkuleppe puudumisele ning soovile mitte enam saadetisi ega arveid saada. Kui probleem ei lahene, tuleb pöörduda tarbijakaitseameti poole.
Ka sõlmitud lepingust saab taganeda
Kui tarbija ja kaupleja on saavutanud telefoni teel kokkuleppe kauba saatmiseks ning leping sõlmitud nõuetekohaselt, on tarbijal õigus 14 päeva jooksul lepingust taganeda otsust põhjendamata.
Samas teatud tüüpi kaupade ja teenuste puhul taganemisõigus puudub. «Need on näiteks tarbija isiklike vajaduste ning eritingimuste kohaselt valmistatud asjad, kiiresti vananevad või riknevad kaubad, suletud pakendis kohale toimetatud kaubad, mis pärast üleandmist avatud ning mida seetõttu ei ole võimalik tervislikel või hügieenilistel põhjustel tagastada,» selgitas Vaksmaa.
Kui aga kaupleja ei ole taganemisõiguse puudumisest tarbijat enne ostu teavitanud, on ostjal õigus tagasi saata ka eelnevalt loetletud kaupu.
Taganemisõiguse kasutamiseks tuleks tarbijal kauplejale enne 14 päeva möödumist edastada taganemisavaldus. Kuna taganemisavalduse tähtaegselt esitamise tõendamise kohustus lasub tarbijal, on tal kindlasti mõistlik teha seda taasesitamist võimaldaval moel, näiteks e-kirja teel.
Avalduse saamisel peab kaupleja tagastama tarbijale viivitamatult, kuid hiljemalt 14 päeva jooksul, kõik lepingu alusel makstud tasud, sealhulgas kauba kohale toimetamise maksumuse. Kui kaupleja ja tarbija ei ole kokku leppinud teisiti, kannab tarbija temale lepingu alusel saadetud kauba otsesed tagastamiskulud. «Sealjuures on siiski oluline teada, et sellist kohustust ei teki ostjal, kui kaupleja on jätnud teavitamata, et kauba tagastamise kulud tuleb kanda tarbijal.»
Kui tarbija soovib taganemisõigust kasutada, peab ta tagama, et kaubaga tutvumisel ei väheneks selle väärtus. Kauba olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks peaks tarbija käsitsema ja kasutama asja üksnes nii, nagu tal lubataks tavapäraselt seda teha poes. Tarbija ei vastuta asja väärtuse vähenemise eest vaid juhul, kui kaupleja on jätnud talle õigeaegselt andmata teabe taganemisõiguse olemasolust.