Tegelikult ei ole mehe nimi Lembit. Oma moraalsest kindlameelsusest hoolimata on tal praegu pisut häbi. Ta tunnistab, et ka tema on käimasolevas vaidluses vigu teinud ega taha seetõttu kogu ilmarahva arvustavate hinnangute alla sattuda. Toimetusele on tema tegelik nimi teada.

Kõik sai alguse majakesest endises aianduskooperatiivis Valga Tambre linnaosas. Praeguseks on Valga kortermajas elav mees Tambres asuva ehitise kasutamisest enda kinnitusel täielikult loobunud, mistõttu ei teki seal ka olmejäätmeid.

Samas on ta jätkuvalt kinnistu omanik, mis toob kaasa kohustuse liituda korraldatud jäätmeveoga. Tõsi, esialgu suutis Lembit jäätmekäitlejaga saavutada kokkuleppe, mis rahuldas mõlemaid osapooli.

«Eelmine leping, mille AS Eesti Keskkonnateenused tühistas ühepoolselt 2014. aasta teises pooles, sisaldas minu kokkulepet korteriühistuga, et võin tekkivad olmejäätmed Tambre kinnistult tuua ühistu prügikasti. Sellest, et ma uut lepingut sõlmida ei soovi, kuna mind eelmine rahuldas, teatasin telefonitsi ka jäätmevedajale,» rääkis mees.

Ei tahtnud mittevajaliku teenuse eest maksta

Sellest saigi alguse praeguseni õhus olev vastasseis. Nimelt hakkasid mullu iga kolme kuu järel saabuma arved tühisõitude eest Tambre krundile. «Tasumisele kuuluv summa on pisike, kõigest 2,16 eurot, kuid miks maksta teenuse eest, mida tarvis pole,» on Lembitu seisukoht.

Esialgu jättiski mees arve tasumata. «Aga siis tuli uus koos hoiatusega, et kui ei maksa, avalikustame isikuandmed – ühesõnaga rikume maine. Pidin otsustama, kas alluda šantaažile ja tasuda esitatud arve või lasta avalikustada enese isik. Seepeale õiendasin arve ära, makse nimetuseks kirjutasin: «Tühisõit + šantaaž». Nii mitu korda.« Seejärel ta maksmisest loobus.

ASi Eesti Keskkonnateenused juhi Argo Luude sõnul pole tegu ei šantaaži ega väljapressimise, vaid lihtsalt jäätmeseaduse täitmisega. «Kõigil jäätmevaldajatel on kohustus jäätmed vedajale üle anda.»

Seadus lubab tema sõnul omaniku taotlusel jäätmete üleandmisest vabastada vaid kinnistu, millel reaalset elutegevust ei toimu. Kusjuures vabastuse andja – üldjuhul kohalik omavalitsus – peab veenduma, et tõepoolest kinnistut ei kasutata. Kui taotlus rahuldatakse, edastab omavalitsus vastava info jäätmevedajale.

«Kui kinnistu ei ole vabastatud kohustusest jäätmeid üle anda, on vedajal kohustus sealt jäätmed ära tuua,» selgitas Luude. Ta lisas, et kui jäätmeid üle ei anta, on vedajal õigus esitada arve kohalesõidu eest ehk niinimetatud tühisõiduarve.

Et sellistest arvetest pääseda, peaks Lembit jäätmekäitlusettevõtte juhi kinnitusel pöörduma omavalitsuse poole ja taotlema kinnistu vabastamist korraldatud jäätmeveost. Seda aga vanahärra teinud pole – ega kavatsegi teha. Samas on ta enda kinnitusel täiesti teadlik, et omavalitsus saab ta tühisõitude taagast vabastada.

Klienditeenindaja vastused tekitasid trotsi

«Helistasin korduvalt Keskkonnateenuste klienditeenindusse. Jutt, mida sealt räägiti, oli mittemidagiütlev. Soovitati järgida seadust – ja kõik. Et mind jäätmete äraandmisest ei tahetud vabastada, viskasin käega. Olen siit-sealt kuulnud, et ka linnavalitsuses on see päris keeruline protsess ja erandit kellelegi teha ei taheta. Ei tõmba mind nendega suhtlema,» selgitas vanahärra.

Valga linnavalitsuse linnamajandusameti vanemspetsialist Merike Müller protsessi keeruliseks ei hinda. «Omavalitsusele on taotlus võimalik esitada kohapeal, e-posti või posti teel – vorm on leitav linna kodulehelt. Loomulikult võib taotlus olla esitatud ka vabas vormis, milles märgitud taotleja nimi, kontaktandmed, vabastust taotletava kinnistu aadress, vabastuse taotletav tähtaeg ja põhjus.»

Mülleri sõnul on Valgas siiani kehtinud põhimõte, et erandkorras vabastatakse jäätmeveost talviseks perioodiks suvilate ja aiamajade omanikud, kes sel ajal kinnistuid ei kasuta ja on vastava taotluse ka linnavalitsusele esitanud. Lisaks on vabastus õigustatud näiteks ehitusjärgus oleva või elamiskõlbmatu ehitise korral.

«Siinkohal rõhutaksin, et vabastuse andmine on kohaliku omavalitsuse õigus, mitte aga kohustus,» lisas ta. Keskmiselt on linnavalitsus Mülleri väitel aasta jooksul jäätmeveost vabastusi andnud 380–400 korral. Rahuldamata on perioodil 2009–2015 jäetud 27 taotlust, kuna kinnistud olid linnavalitsuse hinnangul kasutusel.

Vanemspetsialist lisas, et taotluse esitaja peaks silmas pidama, et seda ei saa esitada suuliselt ja jäätmeveost ei saa vabastada tagantjärele.

Vajadusel vesteldakse ka naabritega

Samuti peab taotleja arvestama, et lisaks selgituste ärakuulamisele käib omavalitsuse esindaja ka kohapeal – veendumaks, et kinnistul tõepoolest jäätmed ei teki. «Vajadusel vesteldakse ka naabritega,» kinnitas Müller.

Kuna aga Lembit linnavalitsusega vabastuse saamise teemal suhelda ei soovinud, andis jäätmeveofirma tema tasumata arved üle inkassoteenuseid pakkuvale Julianus Inkassole. Argo Luude sõnul on see sellises olukorras tavapärane.

«Kui arved – sealhulgas tühisõiduarved – jäävad tasumata, edastame need inkassoettevõttele. Antud kliendile saadeti

30. oktoobril ja 26. novembril 2015 meeldetuletus võla kohta telefonile ja paluti mõlemal korral seitsme päeva jooksul võlgnevus tasuda. Kuna tasumist ei toimunud, läks võlg edasi inkassosse 21. detsembril,» kinnitas Luude.

Lembitu sõnul oli asjade selline käik talle ootamatu. Tegelikult oli märge selle kohta, et enam kui 45päevaste võlgnevuste korral antakse nende sissenõudmine üle inkassofirmale, olemas ka Eesti Keskkonnateenuste arvetel, aga enda kinnitusel ei märganud mees seda enne kui 31. detsembril väljastatud arvel.

Inkassofirmalt saabus esimene võlateatis 7. jaanuaril. Kui võlanõude aluseks olnud 30. septembri arvega soovis jäätmevedaja Lembitult 2 eurot ja 16 senti, siis inkassonõue oli oluliselt kopsakam – 22.20.

Julianus Inkasso juhatuse esimees Ülar Maapalu tunnistas, et tavaliselt jõuavad jäätmevedaja ja klient omavahel kokkuleppele, ilma et asi inkassosse jõuaks. Samas nentis ta, et Valgamaal on siiski arvestatav hulk neid, kes ei maksa prügiveo eest tähtaegselt.

Kahest eurost sai äkki kakskümmend

Vastusena küsimusele, kuidas sai veidi enam kui kaheeurosest summast ühtäkki paarikümne euro võrra suurem nõue, selgitas Maapalu, et inkasso menetlustasu sisaldab väga paljusid protsesse: arvepidamise korraldamine, side- ja kirjakulud, kontaktandmete tuvastamine ning kogu suuline suhtlus arve saajaga.

Nördimuse peale selle suhtes, et jäätmevedaja arvete mittemaksmisel isikuandmete avaldamisega ähvardas, kinnitas Maapalu, et arvete mittetasumise korral Julianus Inkasso mõneeuroseid võlgnevusi kindlasti ei avalda. Küll võidakse seda teha suuremate nõuete korral, kui viivitus selge ja pahatahtlik.

Lembit tunnistas, et tagantjärele tarkusena oli jäätmevedajaga uue lepingu mittesõlmimine viga. Samas kinnitas ta, et kavatseb maksta küll inkassonõuded, kuid mitte Keskkonnateenuste tühisõiduarved – riskides sellega, et tasumata arved edaspidigi inkassofirmas kui pärmi peal kasvavad. Sel moel protestib ta enda sõnul jäätmekäitleja jäikuse vastu. «Eks need summad mu kirsturahast inkassole lähevad.»

Lihtne lugu? Ühest küljest tõesti – hea näide sellest, mis juhtub, kui arveid mitte maksta. Teisalt jääb siiski õhku küsimus: ehk oleks saanud kliendiga suhelda nii, et talle sellest trotsi­tekitavalt mõru maiku suhu poleks jäänud ...