Eesti tippraadioamatööri igapäev: signaalid Kuule ja tagasi1

Taavi Niittee
:

Valgamaal Linna külas elavat Ants Randmaad tunnevad ilmselt paljud kui kohalikku suurettevõtjat. Kui paljud aga teavad, et ligi pool sajandit kestnud tegevus on temast teinud ühe maailma tippudest raadioamatööride seas?

Igapäevatöös on Randmaa palkmajade tootmise ja ehitamisega tegeleva ASi Ritsu asutaja, ainuomanik ja pikaaegne juhataja. Kevadel tähistab ettevõte 25. sünnipäeva. Panuse eest Eesti ja maakonna majanduselu rikastamisel on Randmaa pälvinud ühed Eesti Vabariigi kõrgeimad tunnustused: Valgetähe teenetemärgi ja Eesti kaubandus-tööstuskoja aumärgi. Möödunud aastal tunnustati teda elutöö eest Valgamaa vapimärgiga.

Sellest, et ärimehe vaba aeg aga hoopis millelegi suurejoonelisemale kulub, saab tema kodule lähenedes aimu juba kaugelt. Nimelt kerkivad mehe tagaaiast hiiglaslikud antennimonstrumid, mis tihtipeale järgivad õhtutaevasse tõusva Kuu liikumist.

Kui astuda mehe avarasse hobituppa, tervitavad külalist laudadel madalatooniliselt undavad arvutid, ekraanid, lõppvõimendid, telegraafipuldid ning lugematute nuppude ja lülititega raadiosaatjad ja -vastuvõtjad. Toa seinu katavad ruut ruudu haaval osaliselt kollaseks värvitud Euroopa kontuurkaardid ning valjuhääldist kostub mõnest filmist tuttav piiksudest ja pausidest koosnev morsekood.

«Siin möödub aeg tõepoolest märkamatult,» tunnistas Randmaa mugavasse tooli vajudes ja lähimat kuvarit hiireklõpsuga ellu äratades. Olles olnud enamiku oma elust üks tuntumaid ultralühilaine amatööre, on tal, mida meenutada.

Muu hulgas on mees, kes omal ajal esimese amatöörina Nõukogude Liidus raadiosignaali Maalt Kuule ja tagasi põrgatas, tegemist teinud nii KGB kui Moskva võimubüroodega. «Sellest kõigest saaks kirjutada terve raamatu, mitte ajaleheartikli,» arvas Randmaa ajakirjaniku seisukohalt just mitte eriti julgustaval noodil.

Alustame algusest

«Alguse sai kõik juba varajases nooruses, kusagil 7.–8. klassis,» alustas Randmaa. Isa õhutusel, kes oli teeninud radistina Saksa sõjaväes, hakkas noor raadiotehnikahuviline juba poisikesena morset õppima, viimaks pani ta morse­generaatori juba ise kokku. Sealt edasi kasvas huvi aina edasi ja suuremaks ning õige pea hakkas ta katsetama omal käel raadiosaatja ja -vastuvõtja ehitamisega.

«Ega siis sellealast kirjandust palju ei liikunud, sain endale paar tollast Raadio ajakirjanumbrit ning muud tehnilist raamatut ja kõik,» meenutas Randmaa. Tema sõnul ei osanud tollast poisiohtu ja kimbatuses raadioehitajat isegi kohalik füüsikaõpetaja millegi kasulikuga aidata. «Vastas igale mu küsimusele, et homme tuleb ja ütleb, samas mitte kunagi tulles ja öeldes.»

Tagantjärele mõeldes ilmselt parem oligi, et tema esimesed ilma loata ehitatud raadiovidinad tööle ei hakanud, kuna sügava Nõukogude ajastu kuuekümnendatel oleks tal sellise teo eest pikema sissejuhatuseta käed raudu löödud. «KGB jälgis tollal pidevalt igasugust amatöörraadiotegevust, kuna nende hinnangul oli tegemist potentsiaalsete riigireeturite ja spioonidega, kes vaenlasele infot jagavad.»

Tõsisema hoo sai hobi sisse, kui Randmaa alustas õpinguid Tartus tollases Eesti Põllumajanduse Akadeemias (praegune Eesti Maaülikool), kus saatuse tahtel tutvus kahe samuti raadiohuvilisest kursusekaaslasega. Üheskoos taotleti endale vastavad load, raadiokutsungid ning seati ühiselamusse sisse ametlik raadiotuba. Viimaks ehitasid tudengid endale ka esimesed töötavad saatjad ja vastuvõtjad.

Sealt edasi edenes noore amatööri hobi juba jõudsalt ja omasoodu. Hankides töö ja elukoha Ritsu (rahvapärane nimi Linna külale), hakkas Randmaa koduaeda ehitama ja püstitama üha kõrgemaid, suuremaid ja uhkemaid antenne, käies kiivalt kaasas ja ühte sammu aja ning teaduse viimaste arengutega.

Eestist Kuule ja Kuult Ameerikasse

Omades viimaks Eesti ja ühtlasi terve Nõukogude Liidu ühtesid suurimaid amatöörraadioantenne ja -tehnikat, kummitasid Randmaad regulaarsed KGB jälgimised ja isegi salajased visiidid. Üha hapumaks muutuv olukord kulmineerus 1982. aasta esimestel päevadel, kui mees tollase esimese raadioamatöörina NSV Liidus signaali Kuu kaudu Ameerika Ühendriikidesse põrgatas ning sealse hobikolleegiga ühendust võttis.

KGB kui kõikenägev ja -kuulev organ sai muidugi valitsevat võimu trotsivast teost praktiliselt kohe teada. Õnneks oli Randmaale kui tollal juba suhteliselt tuntud raadioamatöörile tekkinud Venemaal häid ja mõjuvõimsaid sõpru, kes oma kaasamatööri eelseisvatest juba suurema kaliibriga jamadest hoiatama sõitsid.

«Nad olid mul niivõrd head sõbrad ja suutsid selle asja niimoodi välja mängida, et mulle väljastati Moskvast esimene spetsiaalne luba kuusidesid läbi viia,» rääkis Randmaa sahtlist kolletunud ja mitut allkirja kandvat paberilehte välja tõstes ning kirillitsas masinakirja tõlkides: «... lubatud läbi viia eksperimentaalseid sidesid, kasutades Kuu peegeldusi ... sellel ja sellel sagedusalal ja sellistel võimsustel ... »

Omades headest sõpradest ja tutvustest seljatagust ning esimest omataolist luba terves Nõukogude Liidus, jäeti Randmaale edaspidiseks suhteliselt vabad käed teha mistahes raadiotehnilisi vigureid – mida ta vaid soovis. «Eks siis hakkasid ajad muutuma ja raadioamatööre juurde tekkima ning nad mõistsid, et nad ei suuda seda kõike enam kinni pidada.»

Aastaid hiljem olevat välja tulnud, et paar aastat enne Randmaa esimest kuusidet oli siiski keegi venelane kusagilt Karpaatide mäestikust NSV Liidu esimese taolise raadioside saavutanud. «Kes teab, aga ega ma ei hakka pretendeerima mingitele esimestele kohtadale, kuna see ei ole kunagi mu eesmärk olnud. Aga jah, tollal mulle väideti kindlalt, et olin olnud esimene ...»

Tehnikahuviliste kõrgem pilotaaž

Senini oleme rääkinud sellest, kuidas Randmaa oma hobiga tutvust tegi, kuidas see arenes ning valitseva võimu kannatust proovile pani. Kuid mida raadioamatöörlus endast õigupoolest kujutab? Selge, et kuidagi on see seotud raadiote, antennide ja sidega, kuid mida täpsemalt üks raadioamatöör teeb või teha üritab. Ja kuidas?

Lakooniliselt võib öelda, et raadioamatöörid tegelevad mittekommertslikel eesmärkidel traadita raadiosidega ning seda võimaldava aparatuuri ja antennidega selleks ettenähtud reeglite piires. Nimelt on raadioamatööridele, keda on maailmas mõningatel andmetel kokku 3 miljonit, eraldatud teatud raadiosagedusalad, millega nad võivad läbi viia mitmesuguseid katsetusi, sidepidamisviise ja suhtlusi.

«See on üks hirmus tehniline ala, mille üksikasjadest võiksime rääkida päevi, kuid enamasti üritame luua raadioühendust võimalikult kaugete ja paljude paikadega, kasutades selleks eri võtteid,» rääkis Randmaa. Tema ise on spetsialiseerunud ultralühilainetega töötamisele, kuna lühilained tundusid mehele juba oma hobi esimestel aastatel side loomise suhtelise lihtsuse tõttu ebahuvitavatena.

«Mida lühem on lainepikkus, seda raskem on sidet teha ja vaja läheb üha paremat tehnilist varustust: paremaid antenne, tundlikumaid eelvõimendeid, võimsamaid lõppvõimendeid ja nii edasi,» selgitas mees, kes tegeleb oma aias asuvat paraboolantenni kasutades 70-, 23- ja 13sentimeetriste ning kaht veelgi suuremat sõrestikantenni kasutades kahe- ja kuuemeetriste lainepikkustega.

Iga lainepikkusega töötamine nõuab sealjuures ka vastavaid võimendeid ja muud spetsiaalset aparatuuri.

Peeglid taevas

Sarnaselt oma lähedasele sugulasele – nähtavale valgusele – ei paindu raadiolained otseselt takistuste taha, vaid pigem peegelduvad. Samal põhjusel oleks mistahes Maa peal asuva antenni abil võimalik ühendust võtta vaid selle vaateväljas asuvate vastuvõtjatega. Seega on amatöörradisti suurim väljakutse leida peeglid, mille abil oma signaale maakera horisondi taha saata ja neid sealt kusagilt vastu võtta.

Üks ilmsemaid selliseid peegleid ongi meile kõigile tuttav Kuu, mille abil on teoreetiliselt võimalik raadiosidet luua täpselt teisel pool maakera ehk siis kusagil 20 000 kilomeetri kaugusel asuva vastuvõtjaga. Seda muidugi olukorras, kus näiteks ühes kohas Kuu parasjagu loojub ning teisel pool tõuseb.

«Minu isiklik rekord kuusidega on siiani 17 372 kilomeetrit,» tõi Randmaa välja, tõdedes, et saavutatavad kaugused olenevad suuresti ka geograafiast. «Eesti suhtes maakeral sellist paika ei leidu, mis asuks täpselt 20 000 kilomeetri kaugusel.»

Selle asemel on aga tänapäeval olemas spetsiaalsed internetitoad, kus Randmaa kaasamatöörid kõikjalt maailmast reaalajas teatavad, kas ja kus nad parasjagu Kuud nii-öelda kuulamas või raadiolainetega pommitamas on.

See, kuidas oma ülitundlikke antenne täpselt Kuule suunata ja neid seal hoida, on aga omaette teema – peab ju antenn taevakeha liikumisega kaareminutilise täpsusega kaasas käima.

«Alguses oli mul kokkulepe Tartu tähetorniga, kes varustasid mind andmetega Kuu tõusunurkadest, asimuutidest ja kellaaegadest, kuid nüüd on mul selleks vastavad seadmed,» rääkis Randmaa, osutades laual lebavale nuppudega plekk-kastile, mille sisu olevat mees koos oma hea sõbraga kunagi ise jupp jupi haaval kokku pannud.

Niinimetatud tracker’iks või eestipäraselt jälgijaks nimetatud seadeldis võimaldab Randmaa mootorite ja reduktoritega liigutatavaid antenne hoida pidevalt Kuule suunatuna. Niisamuti võib ta jälgida ka teiste taevakehade või -osade näilist liikumist üle taevavõlvi.

Meteoorisabad ja virmalised

Kui mõte sellest, et raadiolaineid saab põrgatada Kuult, pole tavainimesele veel piisavalt hullumeelne, siis idee sellest, et peeglitena saab kasutada ka näiteks langevate tähtede helendavaid sabasid, peaks seda juba natukene olema. Kuid just niinimetatud meteoorside kauguse poolest on Randmaal ette näidata väga hea tulemus: 2518 kilomeetrit.

«Teades, millal on parasjagu toimumas suurem meteoorisadu, nagu näiteks talvised geminiidid või kvadrantiidid, saab antennid suunata taeva kindlale osale ning oodata, millal järjekordne meteoor üle laotuse kihutab,» seletas Randmaa. Side loomine käib aga juba amatööride vastastikuse kokkuleppe ja ülitäpsete aatomkellade alusel, kus näiteks üks osapool kulutab minuti raadiosignaali saatmisele ning teine minuti kuulamisele.

Sarnaselt meteoorisabade maha jäetud ioniseerunud ehk laetud gaasilt raadiolainete peegeldamisega, saab sama teha virmalistega. «Nende loodud peegel on küll pisut hõredam kui meteoorisabade puhul ja seetõttu signaal moondub päris tuntavalt – näiteks selge telegraafisignaal hakkab susisema,» teadis Randmaa rääkida.

Vastupidiselt levinud väärarusaamale, et virmaliste teke on kuidagi seotud külmade talveilmade või ööpimedusega, võib neid esineda igal ajal. Selleks, et amatööridele virmalistest teada anda, on üle maailma üles seatud raadiomajakad, mille signaal soodsate tingimuste puhul eetris kuuldavaks muutub.

«Tänapäeval on ka internetilehed, mis ennustavad ja annavad teada, millal, kus ja kui tugevaid virmalisi esineda võib,» sõnas Randmaa, kelle rekordiks virmalistesides on siiani igati esinduslikud 1982 kilomeetrit.

Ioonpilved ja äikesetormid

Võimalike peeglite nimistu ei ammendu aga vaid Kuu, meteooride ja virmalistega. Näiteks üks väga hea viis kaugete maailmanurkadega sidet pidada on Maad ümbritsev ionosfääriks nimetatud atmosfäärikiht.

Kuigi see kiht ulatub maapinnast 60 kuni 1000 kilomeetri kõrgusele ning jaguneb omakorda mitmeks erinevaks, kasutavad raadioamatöörid sidepidamiseks peamiselt madalamaid E ja F tähistusega kihte. Lisaks sellele esineb nendes kihtides muutuva ioonide ja elektronide tiheduse ja kontsentratsiooniga piirkondi, mida kutsutakse E-pilvedeks (ei mingit seost niinimetatud pilvetehnoloogiaga).

Põrgatades signaale mõne sellise «pilve» ja maapinna vahel mitu korda ehk mitme hüppega, võib osav raadioamatöör võtta ühendust isegi teisel pool maakera asuvate kolleegidega. «Sellisel moel olen pidanud väga palju sidet Jaapani, Korea ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikaga,» mainis Randmaa.

Samas on tema sõnul võimatu lühidalt ära seletada kõigi nende looduslike protsesside koosmõju, mis selliste pilvede tekkimisel rolli mängivad. «Selle alaga aastaid tegeledes tekib alles see õige tunnetus ja aimus, millal võiks nüüd proovida ja katsetada. Näiteks suured äikesetormid võivad seda mõjutada, päikese aktiivsus ja langemisnurgad mängivad rolli ja nii edasi,» loetles mees.

Sõbrad kõikjal maailmas

Randmaa, keda tehniliselt poolelt ületab Euroopas vaid kaks amatööri ja kes oma sagedusalas eri kauguste ja tulemustega maailma raadioamatööride edetabelis kolmandat kuni viiendat kohta hoiab, tunnistab, et tema eesmärk ei ole samas kunagi olnud mingisugused positsioonid. «Minu eesmärk on ikkagi tunnetada ja mõista meid ümbritsevat maailma valitsevaid loodusseadusi üha paremini.»

Olles enamiku oma elust tegelenud alaga, mis sisaldab kõrgemal tasemel füüsikat, astrofüüsikat, elektroonikat ja masinaehitust ning nõuab geograafiliste, astronoomiliste ja meteoroloogiliste protsesside tundmaõppimist, pole kahtlustki, et Randmaa on endale seatud eesmärkidega olnud õigel teel.

Lisaks teadmistele ja mõistmisele on mehel aastakümnete jooksul tekkinud lugematul arvul sõpru ja tutvusi üle kogu maailma, kuna vahel lobisevad raadioamatöörid üksteisega tunde maast ja ilmast. «Minul on näiteks nii suure energeetikaga tehnika, et võin mikrofoni kätte võtta ja Kuu kaudu kellega tahes maailmas juttu ajada,» rääkis Randmaa.

Soovist oma silmaga näha kohti ja inimesi, kellega ta aastakümnete vältel sidet on pidanud, on sündinud ka mehe reisihobi ning nüüdseks on Randmaa külastanud enam kui 120 maad. «Näiteks hiljuti käisin reisil Uus-Meremaal ja järgmisena plaanin külastust Venemaal Vladivostokis elava sõbra juurde,» tõi mees naeratades näite raadioeetris sõlmitud sidemetest.

Küsimuse peale, mis on kõige eksootilisem paik, millega ta sidet on teinud, tõstis Randmaa kapist välja mahuka kartoteegi sadade postkaarte meenutavate sedelitega ning hakkas neilt ükshaaval lugema: «Panama, Paraguay, Uganda, Nigeeria, Barbados, Mauritaania, Ghana, Bermuda, Guinea-Bissau, Antarktika ... Lihavõttesaar – no kas see ei ole siis eksootiline koht?»

Sedelite puhul on tegemist niinimetatud QSL-kaartidega, mida kõik tõsisemad raadioamatöörid pärast esmakordset õnnestunud raadiosidet üksteisele postiga koju saadavad. Individuaalse kujundusega kaartide tagaküljelt leiab igale amatöörile omase kutsungi, side loomise kellaaja, kuupäeva, sageduse, sideraporti ja -viisi ning palju muud.

«Iga nädal saadan ja saan paar sellist,» pistis Randmaa riikide loetlemise vahele, samas jätkates: «... Kolumbia, Rodrigues, Omaan, Vietnam ...»

Ühtekokku on ta oma kahemeetrisel lainealal ühendust saanud 197 maailma maaga, hoides sellega maailma edetabelis kolmandat kohta.

Ajad on muutnud, kuid ...

Randmaa on sunnitud mõnevõrra nördinult tõdema, et raadio­amatöörlus on nii Eestis kui mujal maailmas vaikselt hääbuv ala. Mehe kõrval, kes on alati olnud tõsine amatöör, leidub Eestis vaid kolm-neli inimest, kes suudavad näiteks Kuu kaudu rääkida, ning järelkasvu peab tikutulega taga otsima.

«Tänapäeva noored istuvad telefonis, Facebookis või mängude taga – ühesõnaga saadavad lihtsalt oma päeva õhtusse. Vähe on neid, kes tegelevad tõsiste hobide ja pikaajaliste eesmärkidega,» arvas Randmaa.

Näiteks Valgamaalt ja mujalt lähipiirkonnast teadis mees nimetada vaid kaht teist aktiivset amatööri, kes elavad mõlemad Tõrvas. Kusjuures see, et kolm sama ala meest üksteisest mõne kilomeetri raadiuses paiknevad, pole kokkusattumus. Kauaaegne jagatud kirg ja sõprus on ühel või teisel moel nende praeguse elukoha valikul rolli mänginud.

Nendele, kes ühel päeval peaksid otsustama raadioamatöörlusega tegelema hakata, oli mehel anda mõned kiired juhised. «Erinevalt minu noorusest on kõik elementaarne tänapäeval poest ostetav: transiiver ja antenn, millele juurde mast ja suunda juhtiv reduktor.» Pärast seda kui komponendid on omavahel ühendatud ja hangitud vastav litsents ja kutsung, ongi Randmaa sõnul hea algus juba tehtud.

Viimaks, kui algaja on olnud kannatlik teisi kuulama ja vaikides õppima, on noorel raadio­amatööril lõpuks lootus luua oma elu esimene side ja kuuluda seeläbi väga kitsasse seltskonda, mille eksklusiivsusega saavad tänapäeval vähesed uhkustada. «Olen kõiki, kes alustanud, aidanud nii nõu, jõu kui materiaalse poolega ning olen valmis seda ka edaspidi tegema,» lõpetas Randmaa, soovides huvilisele jõudu ja püsivust.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadraadioamatöör
arvamus
Mis? Kus? Millal?
MAA ELU
60 PLUSS
piiride muutumise aeg
Valgamaalase suur joonistusvõistlus „Mina märkan!”
advendiaja tulek Valgamaale
jõuluvanade konverents
Saada vihje
Telli kuulutus
Viimased uudised
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
Arhiiv
MaailmKõik
SportKõik
TarbijaKõik
TervisKõik
NaineKõik
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE