Viimasel ajal on ajakirjanduses räägitud, et veebruaris soojakraade näidanud, kuid nüüdseks pikale venida ähvardav talv mesilastele head ei tähenda. Valgamaa mesinike sõnul paanikaks veel põhjust pole.
Heitlik talv paneb mesilased proovile
7. märts 2016, 18:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soojad päevad panevad mesilased endale peagi saabuva kevade lootuses järelkasvu ehk hauet kasvatama. Miinustesse pöörduv ilm aga tõotab jätkuvat talve ning mesilased asuvad oma järglastele vajaliku kõrgema temperatuuri hoidmiseks varasemast aplamalt talviseid meevarusid sööma. Varud aga ei pruugi kevadeni kesta.
Ilmastik on aga kõigest üks teguritest, mis mesilaste tegemisi ja tervist mõjutab. Varroalestaks nimetatav parasiit, kes mesilaste seas haigusi levitab, ning üha enam kasutust leidvad keemilised taimekaitsevahendid pestitsiidid lühendavad mesilaste eluea pikkust. Kui suvel on mesilase keskmine eluiga 35-40 päeva, siis talvemesilased peavad suutma vastu pidada kuni seitse kuud.
Et kevad lööks pajud õide
«Sügisel oli mul 14 taru, nüüdseks on neist kahest mesilased läinud,» nentis Vilaski külas Ööbikpalu talus vaikselt mesingusega tegelev Tõnu Sõrmus, kes samas tunnistas, et midagi väga ebatavalist selle juures ei ole. «Keskmiselt üks pere võib ikka talvega ära minna – see on loomulik kadu.»
Miks just need pered hukka said, mees päris kindlalt öelda ei osanud, küll aga mainis kahtlust, et mängus võivad olla pestitsiidid. «Sügise poole otsustas naabrimees keset päeva rapsipõldu pritsida. Ütles küll, et see on süütu kraam, aga kes seda teab – äkki tegi see mesilased nõrgemaks ja seepärast nad hukkusidki,» rääkis Sõrmus, kelle sõnul olid hukkunud tarud ainukesena rapsipõllu poole suunatud.
Küsimus, kas rolli võis mängida ka soe talv, pani Sõrmuse tõdema, et vaatamata sellele, et kirjutatud on lugematuid doktoritöid ja pikki raamatuid, pole see teema päris selge siiani. «Mesilane teeb ikka, mida ta õigeks peab ja mida mesilasema oma perekonnale ette dikteerib».
Näiteks ühes tema hukkunud tarus oli mesilaspere kärjel liikunud ühele poole taru serva ning nähtavasti surnuks nälginud. «Miks nad vahepeal nii teevad, öelda ei oska.»
Et mesilaste talveks kogutud meevarud hakkavad kevadepoole otsa lõppema, tõi Sõrmus parima võimaliku stsenaariumina ära kiiresti saabuvad soojad ilmad, mis paneksid kõigepealt pajud õitsema. «Vot see oleks küll hea, kui mesilased saaks paju peale ära. Nendele on paju nagu penitsiliin, mis ravib ja jõudu annab – siis oleks ka oht juba möödas.»
Suurmesinik on optimistlik
Valgamaa suurim mesinik Rein Männiste, kellel on Sangaste lähistel ligi kolmsada mesilasperet, tunnistas, et midagi kindlalt öelda on veel vara. «Kuna nad on metsa sees ning loomade vastu puurid ja kaitsed ümber, hakkan neid kontrollima alles märtsi keskpaiku, kui ilmad soojemad.» Samas jõulude paiku, kui mesinik oma hoolealused viimati läbi kuulatas, olevat nendest kõik veel elus olnud.
«Eks see põhiline väljalangemine ongi vastu kevadet, aga arvan, et midagi hullu ei tohiks olla,» jäi Männiste optimistlikuks. Tema sõnul olevat pigem sügisel nii ühelt kui teiselt kolleegilt kuulda olnud, kuidas varroalesta laine tarudest läbi käis ning peresid tappis. «Puhtalt talvitumise teemaga seotud probleemidest pole ma aga teistel mesinikelt midagi kuulnud.»
Männiste sõnul oleneb talvitumisel ka palju tarutüübist, mida üks või teine mesinik kasutab. «Eesti taru on minu arvates pisut liiga umbne. Kui seda liiga vara ja hoolikalt kinni katta, tõuseb seal temperatuur kõrgeks ja sööt süüakse ära. Mina kasutan korpustarusid, mis natukene jahedamad – seal peavad nad end paremini üleval.»
Mesilasi hukkub varasemaga rohkem
Eesti Mesinike Liidu juhatuse esimees Aleksander Kilk, kes mesindusega tegelenud üle 50 aasta, tõdes, et viimasel aastakümnel on mesilaste talvine hukkumine suurenenud. «Kui mõnekümne aasta eest loeti »normaalseteks« talvekadudeks 5–8% mesilasperede hukkumist talvel, siis näiteks üle-eelmisel talvel hukkus Eestis keskmiselt 25% ja eelmisel talvel 15-16% mesilasperedest.»
Üks viimase aja kõige raskemaid talvi Eesti mesinduses oli Kilki sõnul 2002/2003 aastal, kui erakordselt pikk talveperiood tappis keskmiselt 35 protsenti peredest. Sarnaselt teistele, nimetas ka tema mesilaste talvitumist mõjutavateks teguriteks varroalestadega kaasnevaid viirusnakkusi ja pestitsiidide liigkasutamist, mis nõrgestavad mesilaste elujõudu.
Kuigi Kilk polevat oma sõnul veel käesoleva talve kohta suurtest kadudest kuulnud, tunnistas mees, et tõepoolest häirivad suured temperatuurikõikumised perede rahulikku talvitumist. «Veebruari soojad ilmad võisid osas peredes põhjustada haudme alguse, seega suurema söödakulu, et hoida haudmele vajalikku kõrgemat temperatuuri. Siit võib kasvada oht, et mesilaste kiiresti kahanevad söödavarud ei kesta kevadeni.»
Kilk soovitas soojemate märtsiilmade saabudes hinnata mesilasperede söödavaru ning vajadusel neile anda niinimetatud pudersööta ehk mee ja tuhksuhkru segu. «Ühelt poolt on see vajalik mesilaspere näljasurma ohu ennetamiseks. Teisalt kiirendab pudersööda pealeandmine kevadist haudmearengut, mis söödavarude vähenedes aeglustuks.»