Kui lumevaip maa kattis, hakkas politseini jõudma aina enam teateid «ratsanikest», kes mootorsaanide ja ATVdega maaomaniku loata võõrast pinnast kündsid. Enim kaebusi oli lõbusõitjate kohta, kes maaomaniku luba küsimata üle põldude tuiskasid ning seeläbi maaomanikele kahju tekitasid. Ei arvestatud seejuures, et põllumehed on külvanud maha talivilja, millest saaniga üle sõites suurt saaki enam loota pole.
Ka on sõidetud jultunult läbi eramajade hoovidest ning isegi raudteerööbaste vahel. Raudteeliiklus on mõeldud rongidele, mistõttu on igasugune kõrvaline toimetamine seal jalgsi või ratastel selge ohuallikas.
Veel vähem ei tunta vastutust, kui raudteesõidul lõhutakse oma masinaga hinnalised raudteele paigutatud sensorid. Varaline kahju nii ühel kui teisel juhul on suur. Suurem kui mõne sõiduks kasutatud saani või ATV enda väärtuski. Nii ulatuvad praeguseks tekitatud kahjud tuhandetesse eurodesse.
Kui autosõidul on kõigile mõistetav, et võõrale põllule masinaga sõitma ei minda, siis miks lubatakse endale erandeid huligaanitsemiseks mootorsaani roolis või ATV-l? Vaid isekas jõmm läheb maastikusõidukiga võõrale maale lõbusõidule. Mõistlik inimene teeb enne endale selgeks, kas ja kus on sõiduvahendi kasutamine lubatud. Sealjuures teeb kindlaks maavaldaja, küsib temaltki luba, kus saaks kahju tekitamata sõidusoovi rahuldada.
Kaebusi lahendades ja saanide sõidumarsruute tuvastades on näha, et sissesõtkutud saaniteed viivad teinekord Pukast Elvasse välja. Siin näitab politsei kogemus, et kui taolistest juhtumitest aegsasti teada ei anta, võib omavoliline sõit teiste eramaadel aina hoogu juurde saada.
Et seadusele vilistavad saanijuhid vastutusele võtta saaks, tuleb eramaal sõitvast, varalist kahju või muid ebamugavusi tekitavast saanist politseile võimalikult kiiresti teadada. Suureks abiks rikkujate tuvastamisel on seegi, kui pealtnägijad jätavad meelde mootorsaani registreerimisnumbri ja tundemärgid.