Puugid meeldivad vaid haigusetekitajatele

Taavi Niittee
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi puuki nimetakse tihtipeale putukaks, kuulub ta tegelikult ämblikulaadsete klassi ning tema lähimad sugulased on ämblikud, skorpionid ja lestad. Haigusetekitajatega nakatub ta, imedes juba haigestunud loomade verd.
Kuigi puuki nimetakse tihtipeale putukaks, kuulub ta tegelikult ämblikulaadsete klassi ning tema lähimad sugulased on ämblikud, skorpionid ja lestad. Haigusetekitajatega nakatub ta, imedes juba haigestunud loomade verd. Foto: Kunnar Rüsülainen

Hiina kindral Sun Tzu on öelnud, et tunne oma vaenlast ja sa võid võita sada lahingut. Selleks et mõista, miks ja kuidas kevadiste plusskraadidega liikvele läinud puugid meile ja koduloomadele ohtlikud on, peame esialgu tundma õppima puuki ennast.

Erinevalt tavaarvamusest ei ole puugid putukad, vaid ämblikulaadsete klassi kuuluvad kaheksajalgsed lestalised. Eestis elutseb neid mitut liiki, kuid karta tasub neist Tartu Ülikooli putukaökoloogi Tiit Tedre sõnul vaid kaht:  võsapuuki ja laanepuuki. Kui esimene neist on Eestis kõikjal levinud, siis laanepuuk on rohkearvulisem Ida-Eestis.

Puugid talvituvad pinnases lume all – mida paksem lumi ja soojem pinnas, seda väiksem nende suremus. Kuna puukidel on tarvis elutsükli jooksul verd imeda kolmel korral, oleneb nende arvukus mõnel määral ka peremeesloomade hulgast. Kui puukide vastsed toituvad peamiselt väikeimetajate verest, siis täiskasvanud jahivad suuremaid ohvreid: kitsi, põtru, rebaseid, koduloomi ja inimesi.

Viiruste ja bakterite abiline

Tartu Ülikooli ornitoloogi ja puugiuurija Marko Mäe sõnul tunneksid puukide kadumisest rõõmu ilmselt kõik selgroogsed olendid maamunal – kõik need, kelle verest puugid toituvad. «Küll saaks tulist kurja vanduma mikroelustik, näiteks viirused ja bakterid, kes kasutavad puuke vaheperemeestena, et liikuda ühest organismist teise.»

Ohtliku entsefaliidiviiruse ja borrelioosibakteri nakkuse saavadki puugid, imedes haigestunud ohvi verd. Kuna aga olendid vajavad toitu korduvalt, hakkavad nad peagi pärast toitumist ja kestumist otsima uut ohvrit. «Leidnud selle, nakatavad nad uued peremeesloomad ja nii see ring käib,» seletas Mägi. Emase puugi järglastele haigusetekitajad aga otse edasi ei kandu.

Kus nad elutsevad?

«Puuke võib leida pea kõikjalt, kus piisavalt niisked tingimused – nii metsast, heinamaalt, parkidest kui aiast. Kuivemates kohtades on neid siiski vähem, sest puugid vajavad suurt õhuniiskust,» seletas Mägi.

Tedre sõnul võib sellele mõelda nii, et kus rohkem peremeesloomi, seal ka rohkem puuke. Seega on tema sõnul eriti puugirohked raiesmikud, võsastuvad niidud ja lopsaka taimestikuga metsad, kuid näiteks hõreda alustaimestikuga männikud on üsna puugivaesed.

Vanasti laialt levinud jutt, nagu puugid ennast möödujatele puudelt selga kukutaksid, on mõlema teaduri kinnitusel müüt. «Ei nad kukuta. Puugil on teravad küünised, millega ta haagib end mööduva looma karvade külge, inimese puhul siis riietele,» seletas Teder. Mööduva ohvri lähedusest saab aga praktiliselt pime puuk aru, kasutades organeid, mis tunnetavad õhu liikumist ja süsihappegaasi muutusi õhus.

Kuidas kaitsta?

Enese puukide vastu kaitsmiseks soovitasid mehed pigem maalähedasi nippe kui poest ostetavaid tõrjevahendeid ja mürke. «Parim vahend minu praktikas on kummikud – need on libedad ja puukidel pole kuhugi kinnituda,» rääkis Mägi. Sama põhimõtet rakendab Teder riiete puhul: «Kilejope ja -püksid töötavad hästi.»

Üldiselt soovitasid teadlased aga riietada ennast võimalikult heledatesse riietesse, kus puuki kergem märgata on, ning pärast igat metsaretke ennast sõbral või peeglil üle vaadata lasta.

Mäe sõnul võib ennast suhteliselt turvaliselt tunda sipelgapesa läheduses, kuna sipelgad söövad puuke. «Aga kas just sipelgapesa oma aias näha soovitakse, see on juba omaette küsimus,» naljatles Mägi. Tema arvates peaksid koduaia omanikud aga rõõmustama aias askeldavate hiirte, siilide ja lindude üle, sest tõenäoliselt hakkavad puugid just nende külge.

Kui puuk on sisse söönud

Juhul kui aga kõik eelnevad abinõud alt veavad ja puuk ennast ohvri naha külge on haakinud, tuleb perearst Triinu-Mari Otsa sõnul see nahalt võimalikult kiiresti eemaldada. «Seda võib ja peakski tegema ise, selle pärast ei ole vaja arsti juurde minna,» kinnitas Ots.

Parim viis seda teha on Otsa sõnul pintseti otste või küünte servadega haarata puugi peast ning tugevalt, aeglaselt ja keeramata tõmmata. «Oluline on proovida mitte suruda puugi kehale, sest sellega pressitakse haigustekitajad puugi soolestikust välja otse hammustushaava,» seletas perearst.

Selle pärast, kui puugi pea või suised naha sisse jäävad, ei pea Otsa sõnul aga muretsema. «Jätke need sinna. Neid ei ole vaja eraldi nõelaga välja koukima hakata. Naha paranemisel need eemalduvad ja need ei soodusta kuidagi haigusetekitajate ülekandumist organismi.» Pärast tasub aga hammustuskohta korduvalt desinfitseerida.

Pärast puugi leidmist ja eemaldamist tasub nädala jooksul olla eriti tähelepanelik gripilaadsete sümptomite osas, nagu näiteks palavik, peavalu ja kuklakangestus. Samuti tasub Otsa sõnul jälgida puugihammustuse kohta. Kui sellel tekkiv punetus on väiksem kui paar sentimeetrit, enamasti muretsema ei pea, kuid sellest suurem võib viidata borrelioosinakkusele ning sellisel juhul peaks kindlasti pöörduma arsti poole.

Borrelioosijuhud kahekordistunud

Kui puukentsefaliidi juhtumid on Otsa sõnul peamiselt vaktsiinide leviku tõttu viimastel aastatel vähenenud, siis borrelioosinakkuste arv on võrreldes 2000. aastaga kahekordistunud. «Selle taga võivad tegelikult olla paranenud diagnoosimisvõimalused ja ilmselt on mõnel juhul tegu ka ülediagnoosimisega,» arvas Ots.

Teistest puukide levitatavatest haigustest teadis perearst nimetada erlihhioosi ja tulareemiat. Nendest esimest on naise sõnul terves Euroopas diagnoositud vaid üksikutel juhtudel ning viimase haiguse suurem nakkuspuhang oli Eestis aastal 1996. «Hiljem on olnud üksikuid haigusjuhte ja enamasti ei ole nakkuse levikuteeks puugihammustus.»

Ots soovitas kõigil ennast puukentsefaliidi vastu vaktsineerida. «Kuna borrelioosivaktsiini ei leidu, aitab selle vastu vaid puukidest hoidumine ja hoolikas keha kontrollimine pärast õues käimist,» manitses Ots.

Terviseameti puugihaiguste statistika andmetel on sellel aasta esimese kolme kuuga Eestis diagnoositud 96 borrelioosijuhtu. Möödunud aastal oli vastav arv 91 ning aasta peale kokku 1402 nakatumist. Entsefaliiti pole tänavu keegi haigestunud. Eelmisel aastal diagnoositi kokku 116 puukentsefaliidi haigusjuhtu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles