Valga varjupaik sattus mõne päeva jooksul kaks korda olukorda, kus tuli tegeleda traagilistel asjaoludel meie seast lahkunud inimeste lemmikutega. Nüüdseks on kaks koera kodu leidnud, kassidega on asi keerulisem.
Traagilised juhtumid jätsid neli looma koduta
23. mai 2016, 13:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aprilli algul jäi peremeheta koer, kelle peremees, valgalane Viktor kadus pärast seda, kui oli Karula vallas Pikkjärvele kalastama läinud. Juba mitu nädalat enne seda, kui politseinik 5. mail mehe surnukeha sama järve äärest leidis, oli tema koer Valga loomade varjupaiga vahendusel uue kodu leidnud.
Pea samal ajal tapeti Valgas E. Enno tänaval Nikolai, kelle eluküünla kustutaja siiani tabamata. Temast jäid maha umbes kümneaastane koer ja kaks kassi, neist üks viimaseid päevi tiine.
Loom otsis ise rohtu
«Kõndisid seal kuuride vahel. Ega ma hästi neid loomi varem ei tundnud – nad olid ju harjunud toas elama. Koera teadsin küll – tal oli veel eelmisel suvel nahahaigus. Otsis ise hoovist rohtu, kratsis end seal liiva sees. Veidi hiljem oli näha, et talle oli mingit rohtu peale pandud – ju peremees ostis,» rääkis naabruses elav Sirje Kamma.
Naine oli varemgi varjupaigaga kokku puutunud. «Tean, et seal on head inimesed. Nii pöördusingi nende poole.»
Valga loomade varjupaiga juhataja Helle Raja sõnul oli neil Kammaga peremehe surma järel tänavale jäänud loomade püüdmisel väga hea koostöö. «Ta andis meile infot, millal ja kus need loomad söömas käivad. Samuti oli meile abiks tapetud mehe kunagine elukaaslane, kes läheduses elab.»
Esimesena kolmest Nikolaile kuulunud loomast lahkus varjupaigast kass nimega Zaila. «Tavaliselt palume vabatahtlikel abilistel, eelkõige noortel, neile loomadele nime panna, kes ilma nimeta siia saabuvad. Aga vahel panevad nime ka töötajad ise,» rääkis Raja sellest, kuidas varjupaiga asukad nimed saavad.
13. aprillist elab Zaila hoiukodus Põltsamaal. «Väga tore ja sõbralik loom,» rääkis tema praegune perenaine Egle Triksberg. «Kahjuks ei saa teda päriselt endale jätta – mul juba on kass.» Seega tuleb Zailale leida päriskodu, tema poegadele on see juba olemas.
Kaks päeva hiljem alustas reisi oma uude päriskoju Räpinas umbes 10aastane koer Charli – seesama, keda mullu kuri nahatõbi vaevas.
Charlil läheb praeguse omaniku Ly Preedeni sõnul väga hästi. Alguses olnud ta uues kodus veidi segaduses, kuid kodunenud ruttu. «Veidi muretsesin küll, kuidas nii vana loom kohaneb. Ka mitu tuttavat arvas, et nii eakat koera ei tasu võtta. Aga mina olen veendunud, et ka vanal koeral on õigus väärikale vanaduspõlvele. Ja olen väga rahul: ta on tõeliselt mõnus koerake.»
Koeral rahvust pole
Veidi valmistas Preedenile muret ka see, et koera eelmine omanik vene rahvusest oli. «Mõtlesin, et kas ta minust ikka aru saab. Aga ilmaasjata muretsesin: kuulab väga hästi sõna. Koer ei ole ju eestlane ega venelane, vaid lihtsalt koer.»
Uus omanik usub, et Charli elu oli hea ka eelmise omanikuga. Põhjuse sedasi arvata annavad looma elurõõm ja head maneerid. «Käime koos jalutamas, lausa neli korda päevas. Ka duši all meeldib tal käia ja autosõitu naudib. Ainult üks probleem on: ta ei taha üldse üksi olla.»
Preedenil on teinegi koer: väike valge peni, kes uude kaaslasesse veidi armukadedalt suhtub. «Aga saame hakkama,» kinnitas loomi armastav naine, kes varem pakkunud hoiukodu kahele kassiperele.
Infot abi vajavatest loomadest saab ta Facebookist. «Olen seal ka ise kõva jagaja.» Sel moel jõudiski temani info peremeheta jäänud koerast Valgas.
Kolmas Nikolai kodus elanud loom – kass Ziera – pole seni paraku endale uut kodu veel leidnud, isegi ajutist mitte. «Sõbralik ja kena kass, esialgu oli veidi kartlik, kuid nüüd on meiega sõbrunenud,» iseloomustas teda Helle Raja.
Kuna Zieral oli varjupaika saabudes ninal nahaseen, paigutati ta teistest loomadest eraldi ja asuti teda kohe ravima. «Praeguseks on ravi andnud hea tulemuse: seenelaik on taanunud ja karvad hakkavad tagasi kasvama,» rääkis Raja.
Zieral oli varjupaiga töötajatele aga ka üllatus – viimasel arstivisiidil selgus, et kass on tiine. Nüüd otsib varjupaiga kollektiiv talle hoiukodu, kuna päriskoju tiineid loomi ei anta.