REPORTAAŽ: Metsapõlengu alal avanes jahmatav vaatepilt

Sõnum metsapõlengust tabab mind, nagu ikka sellistel juhtudel, ootamatult. Ja kes ootakski keset kena päeva sellist teadet? Olen parajasti Tõrva külje all Marja talus lugu tegemas, kui tuleb teade paarikümne kilomeetri kaugusel lahvatanud metsapõlengust.

Mis seal ikka – autole hääled sisse ning sündmuskoha poole teele. Kui algselt tuleb Aitsra küla poole sõites kasutada GPS-seadet, siis umbes viie-kuueminutilise sõidu järel võib asukoha orientiirina kasutada juba taevasse kõrguvat, veel küll ähmaselt märgatavat suitsusammast.

Mida kilomeeter lähemale, seda suuremaks ja tumedamaks sammas muutub. Siiski suudan esimese hooga õigest teeotsast kaks korda mööda sõita. Alles siis, kui märkan Valga päästjaid, kellel auto järelhaagisel ATV, saan õigele teele pihta ning päästeauto taga tihedas tolmupilves jätkan teed tundmatusse.

Sõit sellisel teelõigul on paras kannatuste rada. Suured rööpad, mis arvatavasti tekkinud metsaveo masinatest, ning tihe tolmupilv ei lase kiirust üle 40 kilomeetri tunnis arendada. Vahepeal tekib küll tunne, et ehk on ka päästjad eksinud, sest kuidagi ei paista sihtkohta ... Peagi aga tolm hajub ning igalt poolt leviv suits annab aimu, et oleme pärale jõudnud.

Leekide kiire levik ajab hirmu peale

Kiire pilk teele näitab ära, et kohal on Valga ja Tõrva päästjad nelja autoga. Jätan mehed askeldama ning ruttan eemalt paistvate leekide poole. Jõuan juba mõelda, et õnneks ei olegi asi vist nii hull, kui korraga tõuseb korralik tuuleiil ning tuli levib hämmastava kiirusega mööda metsaalust ühe puu juurest teise juurde.

Olen viibinud ja isegi kustutamas käinud nii mõnelgi kulu- ja metsapõlengul. Kuid see, kui kiiresti tuli siin liigub, ajab endalegi pisut hirmu peale. Satun mingil hetkel, tänu tuulele, tulest kõigest paari meetri kaugusele ning tunda on kohe lämmatavat kuumust. Taganen mõne meetri ja edaspidi otsustan asjade kulgu ohutumast kaugusest jälgida.

Põlengukohas avaneb koletu pilt. Näha on, kuidas tulelont levib peamiselt alusmetsa pidi ning neelab järjepanu väiksemaid puid ja põõsaid. Nii kaugele kui silm ulatub, on näha puude otsas hüplevaid leeke ning paljaks põlenud pinnast.

Neid kohti, kus tuli juba üle käinud, katab tuhakiht ning tuule muutudes ajab kurku tunginud suits läkastama. Siin-seal õõtsuvad vaikselt peaaegu täielikult ära põlenud meetrikõrgused kuusekesed. Vaid mõnel üksikul neist on märgata rohelisi võrseid, kuid elulootust neil puudel enam ei ole.

Vahepeal on tuletõrjujatele abiväge saabunud. Lisandunud on Antsla ja Mustla päästjad ning raadiosidet kuulates selgub, et nii tehnikat kui mehi tuleb veel kogu Lõuna-Eestist. Kuigi päästjaid on metsa all juba pea paarikümne ringis, on tuli levinud niivõrd laiale alale, et mehed hajuvad metsas tulekoldeid kustutades täielikult.

Vaprate meeste nägudelt ei anna midagi välja lugeda – nad teevad palehigis ränka tööd, et kuidagigi kahjutulele piir seada. Möödaminnes jõuab üks noor päästja veel mulle öelda, et ei ole paari aasta jooksul nii suurt metsatulekahju veel näinud.

Kui suur ala ometi põleb? Droonipilt paneb jahmatama

Metsast välja jalutades eksimisvõimalust ei ole. Astu ainult mööda voolikuliini ning peagi ongi õige teeots käes. Vahepeal on kohale jõudnud keskkonnateenistuse ametnikud, kes asuvad kaasa võetud drooni abil põlengu mastaapsust uurima.

Viskan ka pilgu ekraanile ning pilt, mis sealt avaneb, on jahmatav. Kui maapinnalt ei hoomagi põlengu suurust, siis droonilt saadetud pilt näitab, et leekides ala on arvatust kordades suurem ning terve taevalaotus on täis paksu suitsu.

Enne äraminekut kuulen veel, kuidas mobiili- ja raadioside halb levi sealses piiriäärses piirkonnas päästetöid raskendab. Silma jäävad mitmed ümberkaudsed metsaomanikud, kes tulnud oma valduste seisukorda uurima. Jätan päästjad nende rasket tööd tegema ning lahkun.

Hommik toob uue ehmatuse

Neljapäeva hommikul, kui päästeameti teateid uurin, rabab mind teade, et eelmisel õhtul veel paarikümnele hektarile hinnatud põlenguala on kaks korda suurenenud. Selline asi paneb vägisi tule vägevusele mõtlema. Egas midagi, asun kohe hommikul fotograafiga taas tuttavale teele ning suundume põlengukohta, et uurida seal valitsevat olukorda.

Vinguhaisu on tunda kohe autost väljudes. Leeke täna enam silma ei hakka. Isegi suitsu on ainult mõne üksiku vaikselt hõõguva kännu või puunoti juurest näha. Pilt on õõvastav. Pea terve metsaalune on halli tuhaga kaetud. Väiksemad puud, põõsad ja alusmets põlenud. Suuremad puud on esmapilgul küll väiksemaid kahjustusi saanud, kuid eks aeg näitab, kas neist asja saab.

Võrreldes eilsega, kui sündmuskohalt lahkusin, on päästjate masinapark oluliselt täienenud. Näha on parajal hulgal maastikumasinaid, millega üksikuid tulekoldeid kustutatakse. Üles on seatud mobiilne juhtimiskeskus. Ükskõik kuhu oma pilku ka ei suuna, vaatavad igas pool vastu voolikud, voolikud ja veel kord voolikud. Lugematud voolikuliinid.

Eilsest saadik kustutustöid juhatanud Viljandi vanemoperatiivkorrapidaja Ivo Piir lisab, et lähima järve juurest kulgev pealiin ise on umbes kolm kilomeetrit pikk. Kui lisada veel ka ülejäänud liinid, tõuseb see arv kordades.

Tulemöll ometi taltsutatud

Kõikjalt masinate juurest vaatavad meile vastu väsinud, kuid siiski rahulolevad näod: leekide möllule on piir pandud. Nüüd tegeletakse peamiselt tulekollete kustutamisega.

Kustutustööde juht lisab veel, et eelmise päeva vahetus on juba kodus puhkamas ning temagi saab kohe oma tööjärje üle anda. Kokku on Ivo Piiri andmetel põlengupaigas umbes 40 päästjat ja 17 masinat. Samas kiidab mees ka kopterit ja selle meeskonda, kes eelmisel päeval aitas maa peal rassivatele tuletõrjujatele ligipääsmatutes kohtades tule levikut taltsutada.

Jätame mehe vahetust üle andma ning liigume fotograafiga mööda metsateed põlengu ulatust vaatama. Kõikjal laotuvat laastamistööd vaadates kerkib esile valus küsimus: kaua küll loodusel selle kõige taastumine aega võtab?

Hiljem selgitab kogenud metsamees Andres Olesk, et puhmarinde taimed, näiteks mustikad, taastuvad ehk kõige varem kümne aastaga. «Eelkõige sõltub taastumine siiski sellest, palju huumust – antud juhul täpsemalt metsakõdu – ära põleb. Kui see päris ära põles, siis senine taimestik ei taastugi. Kui see oluliselt kannatada sai, läheb oma 20 aastat.» Paneb mõtlema ...

Jalutame edasi. Kohtume siin-seal tuletõrjujatega, kes maastikumasinatega metsa all veel viimaseid suitsevaid koldeid kustutavad. Kohe tulevad meelde päästetööde juhi sõnad, et kuigi tulele sai piir pandud, võivad järelkustutustööd sõltuvalt maastikust veel mitmeid päevi aega võtta. Kohati paistab suure kontrastina välja pilt, kus ühel pool teed laiub kahjutulest laastatud metsaalune ning teisel pool õitsevad piibelehed.

Metsiste kodu läinud tuleroaks

Peagi kohtume metsas jalutavate inimestega. Tegemist on paari kilomeetri kaugusel elava naisterahvaga ning ühe metsaomaniku huve esindava mehega, kel nimeks Mati.

Saame jutusoonele ning peagi selgub, et suur osa põlenud alast kuulub niinimetatud punasesse tsooni, kus ei tohi mingit inimtegevust olla. Tegemist olevat metsise pesitsusalaga. Hiljem kinnitab seda ka keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni looduskaitse juhtivspetsialist Eleri Laidma.

«Seal oli lindude mänguala ja ilmselt läheduses ka pesitsuspaigad. Mullu loendati seal neli metsisekukke. Lindude saatust on raske oletada. Kuked võisid küll minema lennata, aga metsisekanad kaitsevad elupaika viimse hetkeni ega taha kuidagi pesalt lahkuda. Lähedal asub veel kaks metsise püsielupaika – linnud võisid jõuda sinna minna. Metsis on väga asualas kinni. Mängualale võivad nad küll mingi aeg naasta. Kõik oleneb muidugi ka toidubaasist,» selgitas Laidma.

Tema hinnanguga metsise paigatruuduse kohta nõustus ka zoosemiootik Aleksei Turovski. «Ei ole muidugi kindel, et emaslind veel pesal oli ...» jätab ta õhku lootuskiire. Juhtunut nimetab ta ökoloogiliseks katastroofiks. «Seda on muidugi iga tõsine metsapõleng.»

Kohalikega juttu ajades arutleme ka võimaliku põhjuse üle, millest leegid lahvatada võisid. Selgub, et metsatöid siin keeluaja tõttu ei tehtud ning pigem võisid tulele kaasa aidata «aardekütid».

«Käivad siin oma metalliotsijatega. Pidevalt leiame välja kaevatud ja niisama vedelema jäetud mürske või padruneid. Nad võiksid need vähemalt äragi tähistada. Pelgasin, et kui tuli tihedamale lõhkekehade leiualale läheneb, mis siis veel juhtuda võib,» räägib Mati.

Keeluaeg. Pluss või miinus?

Palju tuska teeb Matile ka riigi kinnitatud keeluaeg, mille järgi 1. veebruarist kuni 1. septembrini metsa all midagi teha ei või.

«Metsaalune on risu täis. Koristada ei lubata ning kuivi puid ka enne septembrit puutuda ei tohi. Mitte midagi teha ei tohi. Punasest tsoonist rääkimata. Pole ime, et sellises risu täis metsaaluses tuli kiiresti levis. Ma ei tohi omaniku esindajana isegi metsa minna. Metsaomanikud seda teavad, sest meile tuleb vastav kiri postkasti, aga teised ei tea ja nii nad saavadki vabalt siin jalutada.»

Matilt kuulen ka, kuidas Läti päästjad põlengu avastasid. «Nad märkasid vaatlustornis, et metsa vahelt tuleb suitsu. Seejärel andsid oletatavad koordinaadid oma kohalikule metsnikule edasi, kes siis siia kontrollima tuli. Hea, et nii ruttu avastati. Eestis olid ka varem vaatlustornid, aga nüüd on need vanarauaks viidud. Isegi metsavahte meil ei ole.»

Mati mure ära kuulatud, jätame hüvasti ning lahkume. Söestunud metsaalust vaadates haarab nukrus ... Kuigi loodus tühja kohta ei salli ning paljud liigid lähiaastatel taastuvad, jätab see kõik oma jälje siiski.

MIS JUHTUS?

Kolmapäeval kella 14.13 ajal sai Eesti häirekeskus Läti kolleegidelt teate, et Valgamaal Hummuli vallas Aitsra külas on süttinud mets. Neljapäeval selgus, et põlengu ala ulatus lõpuks 45 hektarini. Päästetöödel oli kohal 17 autot ja ligi 40 päästetöötajat. Tule levikule sai neljapäeva hommikuks piir pandud, praegu käivad järelkustutustööd.