Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö tõi välja karmi tõe. Teismelised peavad alkoholi tarvitamist traditsiooniliseks osaks Eesti elust, sest on lapsest saati näinud, kuidas täiskasvanud alkoholi tarvitavad, eelistades sealhulgas karastusjookidele lahjat alkoholi.
Noorsootöötaja ning alkoholisõltumatuse tundide eestvedaja kogemusega Tartu Ülikooli magister Triin Mäger võttis teismeliste alkoholitarvitamise teema sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika õppekava magistritöös «Alkoholiga seotud kogemused teismeliste eluilmas» süvitsi uurida. Et mõista teismeliste mõtteid seoses alkoholi tarvitamisega, viis ta läbi intervjuud kahe Pärnu kooli 7.–11. klasside teismelistega vanuses 13–18 eluaastat.
Selgus, et mõõdukas alkoholi tarvitamine on teismelistele sotsiaalselt aktsepteeritav. «See arusaam on kujunenud selle kaudu, et nende vanemad oskavad alkoholi juues piiri pidada ning on seejuures lõbusad ja hoolivamad,» põhjendas Mäger.
Teismelised põhjendasid oma alkoholitarbimist näiteks sellega, et nende meelest on Eestis alkoholi tarvitamine põlvest põlve edasi antud traditsioon ning nad on maast-madalast näinud, kuidas täiskasvanud alkoholi tarvitavad. «Teismelised on täheldanud, et Eesti «lootusetus» alkoholikultuuris on eestlastele «õlu õige värk» ning täiskasvanud tarvitavad lahjasid alkohoolseid jooke karastusjoogina mittealkohoolsete asemel,» rääkis Mäger.
Oma alkoholikäitumist õigustasid noored sellega, et nende sõpruskondades kehtib mitteformaalne kontroll: kained sõbrad vastutavad purjus sõprade eest. Alkoholi tarvitamist peeti kõlblikuks ka seetõttu, et täiskasvanueas on praegustel teismelistel tähtsamad kohustused, mistõttu loodetakse alkoholi vähem tarvitada.
Joomiskäitumist õigustati ka sellega, et täiskasvanud, eelkõige õpetajad, ei märka või ei reageeri noorukite alkoholi tarvitamisele klassiekskursioonidel ja koolis. See tekitab teismelistes arusaama, et alkoholi on normaalne juua ka sellistes kohtades.
Uuringus osalenud teismelised leidsid, et alkohol on osa elust ja kultuurist ning nad soovivad, et täiskasvanud abistaksid neid alkoholikultuuri sotsialiseerimisel – seejuures liigselt keelamata ning hirmutamata. Mäger tõi näiteks, et teismeliste arvateks võiksid vanemad lapsele enne 18aastaseks saamist kodus alkoholi pakkuda ning rääkida nii alkoholi ja selle tarvitamise positiivsetest kui negatiivsetest külgedest.
Siiski nähtus, et teismelised suhtuvad skeptiliselt neile näiteks koolis edastatavasse teabesse, mis puudutab alkoholiga kaasnevaid võimalikke negatiivseid tagajärgi.
«Nad arvavad, et teadlikkust see teave suurendab, ent käitumisele see mõju ei avalda. Nende eluilmast jääb kaugeks info, kui neile selgitatakse, et alkoholi tarvitamise tagajärjel saavad kannatada nende aju, maks ja teised siseorganid. Noorukid leiavad, et sellise info edastamine on mõeldud vaid nende keelamiseks ja hirmutamiseks,» tõdes Mäger.
Mäger tõdes, et kõige enam vajavad teismelised, et ka neil endil lastaks rääkida alkoholiga seotud kogemustest viisil, et täiskasvanud neid kuulaksid, neile nõu annaksid, nende arvamustesse hukkamõistuta suhtuksid ning nendega arvestaksid. «Ikka selleks, et teismelistest saaksid vastutustundlikud alkoholitarbijad ja et saaks luua positiivsemat alkoholikultuuri ning helgemat igapäevaelu.»