Juhtkiri: Kas (ääre)maal on vaikne?

Piret Karu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto on illustratiivne.
Foto on illustratiivne. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kui aastaid tagasi kirjutas üks Valgamaalase noor ajakirjanik ühest väikest maakonna külast reportaaži, mille pealkiri oli «Elu on siin nõnda kole, et isegi teatrit pole», siis teataval määral ilmestab see üht maakanti küll. Eriti suuremast linnast tulijale, kes ehk imestab, kuidas inimesed sellises vaikuses ja rahus küll elada suudavad.

Hiljuti rääkis ka üks maal elav pere Valgamaalase ajakirjanikule, et Tallinnast külla tulevad sugulased esimesel päeval naudivad rahu ja vaikust, kuid teisel päeval kipuvad juba minema, sest see vaikelu muutub häirivaks – tahaks ikka mürtsu ja kärtsu ja maal polevat elul särtsu.

Eks maal peakski elu olema rahulikum kui linnas, kuid küllap asi on ka maitse-eelistustes. Samas aga ei saa väita, et Valgamaal üldiselt asi nii hull oleks, nagu toonane reportaaži pealkiri väitis. Tänavu on maakonnas «teatrit» päris palju. Kuigi siin räägitakse maavalitsuse võimalikust ärakaotamisest, sulgeda taheti ARKi kontor ning muudki, leiab siin aset rohkem üritusi kui kunagi varem.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles