Juhtkiri: Vaikusest asi kaugel

Piret Karu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Laulva revolutsiooni üheks tunnuslooks kujunenud Alo Mattiiseni laulus «Ei ole ükski ükski maa» küsis Hardi Volmer: «Kas vaikust valvav Valgamaa on hüüdjatega ühinend?» Ilmselt pani loo sõnade autor Jüri Leesment kirja paljude inimeste hoiaku, et Valgamaa on kant, kus eelistatakse toimetada pigem vaikselt omaette – tähelepanu taotlemata.

Mõnegi laupäeval kontserdile «Tähed militaartaevas» suundunu hinges pakitses tõenäoliselt küsimus, kas Volmer tõsimeeli Valgamaad vaikseks kandiks peab. Kes lootsid vastupidist kinnitust saada, ei pidanud pettuma. «Miks me nii ammu Valgas pole esinenud?» küsis Volmer vahepeal bändikaaslase Roald Jürlau poole pöördudes. «Siin on nii tore publik.»

Nendel, kes kontserdi eel Transpordi tänava ääres näidislahingut vaatamas käisid, tekitas äratundmisrõõmu ka Singer Vingeri solisti tõdemus, et seekord suutis Valga endast kõigele muule lisaks märku anda omalaadse tumeda suitsusõõriga, mis lõhkelaengu plahvatuse järel mõnda aega linna kohal hõljus. Volmeri kinnitusel oli see küll veidi pahaendeline, mistõttu selle hajumine kergendustunde tekitas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles