Kolmandaks eluaastaks on välja kujunenud 80% inimese ajust. Paraku ei arvestata Eestis sageli selle vääramatu faktiga, kui vanemliku hooleta jäänud lapsed kodust ära võetakse ja varjupaikadesse või lastekodudesse paigutatakse, leiab MTÜ Igale Lapsele Pere eestvedaja Jane Snaith
Laps vajab tema sõnul normaalseks arenguks ning paranemiseks ühte püsivat, turvalist ja lähedast kontakti.
«Ei ole last, keda ei saaks aidata, kui me saame aru, mida laps tegelikult vajab. Vanemliku hooleta jäänud lapsele on enamasti parim koht nii kasvamiseks kui paranemiseks turvaline ja lapse vajadustest teadlik perekond. Kahjuks ei arvesta tänane süsteem Eestis sellega ning kui me soovime kõikidele Eestimaal kasvavatele lastele paremat tulevikku, tuleb seda muuta.»
Selleks, et inimene saaks täiskasvanuna ühiskonnas hakkama ja oskaks ise suhteid luua, peab ta Snaithi sõnul enne neid mudeleid nägema perekonnas ja inimestevahelistes suhetes. «Me peame hakkama tunnustama ja toetama perekondi, kes selle teekonna on ette võtnud, kasvatades oma peres kasulapsi.»
Hooldaja ei pea tema sõnul minema kusagile asutusse tööle, et last kasvatada, kui ta saaks seda teha oma kodus, kus laps õpib palju paremini igapäevaelu mustreid. Lapsele vajalik toetus ja tugiteenused ei pea toimuma läbi steriilse institutsionaalse hoolduse, vaid läbi toetuse kasuvanematele.
«Kasulaste kasvatamine ei ole heategevus, see on tõsine ja raske töö – luua lastele uus ja terve keskkond, uus peremudel ja salvestada nende mälestustesse uued suhtemustrid. Ka heategevuse suunad peavad muutuma. Last toetab kõige rohkem temale lähedane inimene. Seega tuleb toetada abivajavate laste kõige lähedasemat ringi – perekonda, hooldajaid jt, kes loovad lapsele turvalise ja toetava keskkonna. Nii saame neile lastele kõige paremini abiks olla,» rõhutas Snaith.