Ei ole enam alles häärberit ega kooli

Pilt on illustreeriv. Restu mõisahäärberi uksed-aknad on lõhutud, läbijooksev katus on pöördumatult rikkunud mõned vahelaed ja kandekonstruktsiooni osad, hoones on vandaalitsetud, ent väärikas hoone on veel püsti. Foto: Lea Margus / Valgamaalane

Paljudele Sangaste kandi inimestele teeb ütlemata palju südamevalu, kui jutuks tuleb endise Restu mõisa praegune käekäik. On ju ümbruskonna külade, Restu, Risttee ja Mäeküla inimesed ning kaugemaltki rahvast käinud selles koolis.

Kui Restu mõisapargi põlispuude vahelt hakkab kätte paistma punastest tellistest historitsistlik, kunagi perekond Rothile kuulunud rüütlimõisa peahoone, lööb see oma praeguse trööstitusega sõna otseses mõttes jalust. Minu viimane mälestus mõisast oli pilt kümme aastat tagasi, kui tegus vilistlaspere ja endised õpetajad avasid kooli juures mälestustahvli siis juba suletud Restu kooli 220. aastapäeva tähistamiseks.

1998. aastal suletud koolimaja oli toona küll juba tühi, aga hoitud-valvatud, uksed ja aknad korralikult kinni, ümbrus niidetud. Tõsi küll, mõis ise oli juba kinnisvaraportaalides müügil. Samal aastal – 2006 – oli kooli vilistlane, Tartu Ülikooli filosoofiaprofessor Tiit Rosenberg ilmutanud raamatu «Jooni Restu kooli ajaloost», mille tutvustuses autor soovis, et Restu kooli ajalugu peaks veel põhjalikumalt uurima ja kirja panema.