/nginx/o/2016/09/30/5901661t1h4166.jpg)
Seitsmendat aastat korstnapühkijana töötavat Marko Bandist ehk Tahmatonti võib kohata peamiselt Puka, Sangaste, Tõrva ja Otepää piirkondade katustel. Mees näeb järjekordselt tööotsalt intervjuule tulles välja nagu üks õige korstnapühkija peab – tahmane nägu ja käed. Kuldsed nööbid tema mundril aga läigivad nagu äsja poleeritud kalliskivid.
Kuidas ühest mehest korstnapühkija saab?
«2009. aasta majanduslanguse ajal öeldi mulle eelmisel töökohal ära, et olen liiga kallis tööjõud. Samal ajal peaminister Parts kilkas meedias, et kui amet ja palk ei sobi, tehke oma firma. Nii siis töötukassa abiga tegingi.»
Niisama lihtsalt?
«Ei noh, see kõik oli ikka päris pikk protsess. Kõigepealt käisin ettevõtluskoolitusel, et töötukassalt toetust saaks taotleda. Pärast seda käisin kahenädalasel korstnapühkijate koolitusel Tartu kutsehariduskeskuses ja lõpuks läbisin kutseeksami Tallinnas.»
Millised eeldused selle ameti juures inimesel kindlasti olema peavad?
«Ise arvan, et peab olema hea suhtleja ja kuulaja – see on põhiline. Tööd tuleb ju nagunii hästi teha. Ja muidugi korrektsus on tähtis, et sa õigel ajal kohale lähed. Vahel kuulen, kuidas teised korstnapühkijad olevat lubanud, aga kohale pole tulnud. Üks memmeke ootas pool aastat korstnapühkijat. Kui hommikul kell 9 kohale läksin, nagu kokku oli lepitud, oli ta päris üllatunud.»
Kõrgust vist ka karta ei tohiks?
«Ma alguses jubedalt kartsin. Aga sellega harjub ära, kui pidevalt teatud kõrguses viibida. Hirmudest tuleb üle olla. Eriti siis, kui tööd vaja teha.»
Mis on kõige kõrgem korsten, mille otsa olete roninud?
«Siin maal ei olegi väga kõrgeid maju. Kahekorruselised on kõige tavalisemad, sest suuremate kortermajade metallkorstnaid roogitakse harjaga alt üles. Umbes siis natukene üle kümne meetri, ma arvan.»
On ohtlikke olukordi ka ette tulnud?
«Ikka. Viimane olukord oli, et hakkasin kliendi üles seatud redelile astuma. Sain kaks meetrit minna ja redel murdus jala all pooleks. Viga õnneks ei saanud. Olen korra ka läbi katuse kukkunud. Kõndisin ühe vana kortermaja katusel korstna poole ja ühtäkki raksti jalgadega läbi pööningulae. Ainult küünarnukid jäid katusele toetama.
Üldiselt üritan võimalikult ettevaatlik olla. Näiteks sügiseti on viilkatustega selline mure, et need muutuvad vihmast libedaks kui tatt. Enne kui kohale tulen, lepin kliendiga alati kokku, et tal oleks läbipääs korstnani kindlustatud. Minu ülesanne seda teha pole ja kui sisetunne ütleb, et asi on kahtlane, saadan pikalt.»
Herilased ei kimbuta?
«Kimbutavad ikka. Alles hiljuti tuli parv vapsikuid kallale. Õnneks oli kapuuts peas ja ainult tundsin, kuidas nad vups ja vups vastu riiet ründavad. Tegelikult kontrollin nüüd kõigepealt pööningutel kõik taskulambiga üle. Alles hiljaaegu rippus katuseluugi küljes jalgpallisuurune pesa.»
Pööningutel ja korstna otsas ronimine on paras töö. Kas korstnapühkija peab enda vormis hoidmiseks trenni ka tegema?
«Olen tegelikult jube laisk ja mingit trenni ei tee. Arvan, et see töö ise on piisavalt füüsiline tegevus.»
Kuidas inimesed tänapäeval korstnapühkijasse suhtuvad?
«Üldiselt positiivselt. Mõned üksikud on ärritunud, et nad on nüüd seaduse järgi sunnitud mind kutsuma, aga neid on õnneks vähe. Enamasti ollakse sõbralikud ja pakutakse näiteks kohvi ja saiakesi.»
Vanad kombed, nagu näiteks korstnapühkija nööbi kruttimine, on endiselt elus?
«Vähe küllaltki, aga mõni krutib küll.»
Mis seisukorras enamasti teie klientide küttesüsteemid on?
«Kui inimene jõuab endale korstnapühkijat kutsuda, on tal ka piisavalt raha oma süsteemi hooldada. See, kellel olukord väga hull on, ei kutsugi. Aga eks ole ka jubedaid juhuseid nähtud.»
Tuleb mõni kurioossem meelde ka?
«Üks kõige halvem seis oli, kui ühe pliidi soemüüris haigutas viiesentimeetrine pragu, kuhu vanamemm oli soki ette toppinud. Kaua aega üritasin seletada, et seda pliiti ei tohi mingil juhul kütta. Lõpuks ikka jõudis kohale ja vanamemm koliti teisele korrusele, kus korralik pliit olemas oli.
Aga linnupesad on suhteliselt tavalised ja kaks korda olen sattunud ka mesilaste peale. Näiteks sellel aastal oli ühes korstnas korralikud kärjed, nii et mul pärast hari tilkus meest. Pärast peremees tõmbas läbi ahju kaks ämbrit kärgesid täis. Oma kümme kilo tuli vist kokku.
Siis olen näinud juhuseid, kus korstnalõõr on peaaegu täielikult kinni pigitanud. Lõpuks läheb ju pigi põlema ja paisub nagu vaht. Halvemal juhul võib see niimoodi isegi alt plahvatada.»
Mis on kõige suurem karuteene, mida inimesed oma küttesüsteemile teha saavad?
«Kui pliiti köetakse kinnise tuharuumi uksega või kui ahjul pannakse uks liiga kinni. Kui tulele õhku ei anta, siis ta tahmab ja pigitab korralikult. Üks kilogramm puitu vajab kusagil 10 kuupmeetrit õhku ja tuli peab alati mühinal põlema. Korstnast peaks väljuma kusagil 100kraadine õhk. Kui see seal 70 kandis, siis hakkab pigitama.
Eriti raske on seda mõnele 80aastasele memmele selgeks teha, kes seda elupäev teinud on. Koonerdamine ei ole kokkuhoid. Kui ahi seest ära tahmab, on see sama hea, kui ahi villaga ära katta.
Aga kõige tavalisem viga on see, kui tehakse remonti, pannakse uus põrand, aga kaitseplekki ahjule ette ei panda.»
Kuidas aru saada, et korsten ja lõõrid vajavad rookimist?
«Kõige tavalisem on, et ahi ei lähe enam soojaks, kuigi siis on juba asi päris käest lastud. Teise asjana võiks vaadata, kas korstnast sädemeid tuleb. Kui tuleb, siis tähendab, et tahma on nii palju, et see juba süttib. Vähemalt korra aastas võiks pühkida, aga ideaalis tihedamini.»
Kui tihti praegu korstna otsas seisate?
«Kusagil neli majapidamist üritan päevas ära teha. Väga palju ei julge ka tööd planeerida, sest siis on oht, et hakkan hilinema. Kokkulepetest tuleb kinni pidada. Sügis on muidugi kõige kiirem aeg, aga olen tegelikult kevadest saadik igal tööpäeval väljas olnud.»
Miks sügis nii kiire on?
«Tegelikult peaks värske tahma juba kevadel ära pühkima, aga inimesed tavaliselt viivitavad viimase hetkeni enne kütteperioodi algust. Talved on rahulikumad. Siis kutsuvad mind need, kellel ahjud soojaks ei lähe ja süsteem umbes on.»
Kuidas on lood konkurentidega?
«Neid uusi tekib ikka järjest juurde, aga samas konkurentsi ma ei karda – mul on oma püsikliendid tekkinud ja tööst puudust küll ei ole.»