Mitmel pool Valgamaal on nähtud liikumas karu

Taavi Niittee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Metsakaamera ja karu kohtumised Põdrala vallas Vanamõisa küla lähistele ehitatud soolakul. Kaamera omaniku Sander Tamme hinnangul on pildile jäänud isakaru nelja-viieaastane ja kaalub umbes 200 kilogrammi. Võrdluseks: soolakuposti kõrgus on 1,8–1,9 meetrit.
Metsakaamera ja karu kohtumised Põdrala vallas Vanamõisa küla lähistele ehitatud soolakul. Kaamera omaniku Sander Tamme hinnangul on pildile jäänud isakaru nelja-viieaastane ja kaalub umbes 200 kilogrammi. Võrdluseks: soolakuposti kõrgus on 1,8–1,9 meetrit. Foto: Sander Tamm

Juba pikemat aega on Valgamaad peetud üheks Eesti karuvaesemaks maakonnaks, kuigi viimasel ajal on meie metsade suurimad kiskjad jäänud silma nii jahimeestele kui metsakaameratele.

«See on täielik jama jutt, et karusid Valgamaal ei ole. Ilusad värvifotod päise päeva ajal näitavad, kuidas nad käivad meil söödakohtadel ja soolakutel maiustamas,» rääkis Riidaja jahiseltsi esimees Urmas Tekkel. Tema kinnitusel on mesikäpad sellel aastal mitu korda sealsete metsakaamerate vaatevälja ukerdama sattunud.

Mehe hinnagul on ainuüksi tema jahipiirkonnas alaliselt elamas vähemalt üks emakaru kahe pojaga ja üks isakaru. Lisaks olevat Tekkeli jahimaadelt, Leebiku küla lähistelt leitud jäljed, millest ühe jälje mees ära mõõtis ja sai tulemuseks 30 sentimeetrit pikkust ja 18 laiust. «See tähendab, et see on kusagil 300–400 kilo kaaluv loom.»

Alalised elanikud

Kuigi Tekkel nõustus, et külajuttude tasemel kohtumisi karudega alati tõsiselt ei peaks võtma, olevat ta oma silmaga viimati karu jäetud jäljerida näinud äsja nädalavahetusel metsas jahil käies. «Kindlasti pole need mingid läbirändajad,» järeldas jahimees.

Kuu aega tagasi nähti aga karu nii-öelda silmast silma Valgamaa edelanurgas. «Üks Tallinna jahimees tegi telefoniga pilti ka. Kaugust karuni oli vahest sadakond meetrit ja foto kehva kvaliteediga, aga emakaru ja kaks pisikest poega olid selgelt näha,» rääkis sealse Taagepera jahiseltsi esimees Indrek Valner.

Lisaks olevat Valneri isiklikele metsakaameratele jäänud tänavu üks täiskavanud ja üks pisem isakaru ning üks emakaru kahe pojaga. Tõika, et Valgamaad endiselt karuvaeseks peetakse, võrdles Valner aga hiljutise uudisega poliitikast: «Makselaekumisega on kõik hästi, aga eelarves on ikka poolteist miljardit puudu.»

Tosinajagu isendeid

Valgamaa jahimeeste ühistu esimehele Rein Rosenbergile polnud hiljutised kohtumised karudega mingi üllatus. «Raske on hinnata, kuna eks nad liiguvad siia-sinna, aga maakonnas võib neid olla kusagil 10–12 küll.» Kusjuures kõige rohkem elutsevat neid Otepää kandis Valgamaa ja Põlvamaa piiri lähedal.

Seda kinnitas ka Vana-Otepää jahiseltsi esimees Peeter Ein. «Kevadest alates on neid siit kuus kuni seitse läbi liikunud.» Kuigi jahimees ei saa kinnitada, et kõik need loomad ka Valgamaal elavad, on tema sõnul mõni neist kindlasti seal kandis ka talve mööda saatnud.

Kuigi Rosenberg pole veel kõiki maakonna tulemusi sellel aastal kokku võtnud, et neid loenduse tarbeks keskkonnaagentuurile edasi saata, loetles ta hea meelega eelmise aasta kohtumisi. «Hummuli ja Riidaja piirkonnas kaks, Rullis emakaru kahe pojaga, Pukas üks ja Vana-Otepääl kuus karu.»

Sellistest arvudest hoolimata on Rosenbergi ja teiste jahimeeste kinnitusel karude laskmine viimase ligi paarikümne aasta jooksul olnud Valgamaal keelatud. Viimati lasti karu maakonnas teadaolevatel andmetel 1999. ja 2008. aastal talvise jahi käigus tekkinud väidetava ohu tõttu.

Kuigi pruunkaru on meie metsade suurim kiskja, on tema rünnakud inimeste vastu siiski haruharvad. Reeglina muutub loom agressiivseks vaid enda poegade kaitseks või näiteks tundes ennast jahimeeste poolt nurka surutuna. Viimasel juhul on pakutud, et ka siis on karu peamine eesmärk endale põgenemistee vabastamine.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles