Perekond, kes jäi Tiidu külale truuks

Tiit Loim
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vanemad muretsevad ja toetavad siiamaani nii palju, kui neil vähegi võimalust on. Oleks ammu aeg, et oleks vastupidi,» ütles Keeni põhikooli õpetaja Tiina Kukk, kellele tuli külla ka samas külas elav autojuhist ja traktoristist isa Leo Rästas. Ema Liivi pidi kahjuks kehva tervise tõttu koju jääma.
«Vanemad muretsevad ja toetavad siiamaani nii palju, kui neil vähegi võimalust on. Oleks ammu aeg, et oleks vastupidi,» ütles Keeni põhikooli õpetaja Tiina Kukk, kellele tuli külla ka samas külas elav autojuhist ja traktoristist isa Leo Rästas. Ema Liivi pidi kahjuks kehva tervise tõttu koju jääma. Foto: Tiit Loim

Aasta siis oli kuuskümmend viis, kui Setumaalt pärit Leo Rästas jättis Võidu sovhoosi ja kolis Tiidu külla, kus elab siiamaani. Külale on truuks jäänud ka õpetajast tütar Tiina Kukk.

Leo Rästas rääkis, et töötas Võrumaal sovhoosis Võit traktoristina, kuid heinamaid oli seal vähe ja seega ka traktoristidel vähem tegevust kui soovinuks. Olles uue Belarusi traktoriga päev otsa tööd teinud, läks Rästas osakonnajuhataja jutule, et ehk saab viimane uue heinamaa anda. Juhataja aga öelnud, et heinatahtjaid on palju ja tal on traktoriste jalaga segada.

«Ah nii! Aitab! Hüppasin uuele Belarusile peale, sõitsin sovhoosikeskuse akna alla. Kirjutasin päevapealt lahkumisavalduse. Jätsin kolm traktorit õue peale ja et mul väike mootorratas oli, sõitsin mootorrattaga Sangastesse. Kui oli segada jalaga, siis sega jalaga!» kirjeldas Rästas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles