Lihaveiste kasvataja: ega ma siia maailma rügama tulnud

Taavi Niittee
, Reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Holdre külas lihaveiseid kasvatava Mauri talu peremees naudib täiel rinnal maaelu. Kuigi mehe hobi on ka jahilkäimine, tegelevat ta viimasel ajal pigem loomade vaatlemise kui küttimisega.
Holdre külas lihaveiseid kasvatava Mauri talu peremees naudib täiel rinnal maaelu. Kuigi mehe hobi on ka jahilkäimine, tegelevat ta viimasel ajal pigem loomade vaatlemise kui küttimisega. Foto: Taavi Niittee / Valgamaalane

Holdre küla haudvaikses servas asub üksik Mauri talu, mille pererahvas naudib tõelist maaelu idülli: võlgu ei olda kellelegi ja põlluservas kasvavad lihaveised hoolitsevad suuresti ise enese eest.

«1992. aastal asusime abikaasaga otsima talukohta. Lõpuks leidsime selle siin,» viipas peremees Viljam Kabanen käega üle oma pisikese, kuid hoolitsetud talukompleksi. Enne siia kolimist olid nad elanud Taagepera külas korteris ning unistanud maaelust. Vajaliku stardiraha saamiseks olevat tollane noorpaar Soomes tööl käinud.

Kunagisest talukohast olevat originaalkujul alles vaid puidust küün ja kuivati. «Elumajaga oli nii, et vaatasin, et katus on läbi – vahetasin katuse. Vaatasin, et seinad on läbi – ladusin uued seinad. Vaatasin, et vundament on kehva – valasin uue. Lõpuks vaatasin, et ahjud ei sobi ja vahetasin ka need,» muheles Kabanen vaiksel sammul oma õue peal kõndides.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles