Alaveski loomapark – pererahva kulukas hobi
19. november 2016, 10:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alaveski loomaparki külastasin suurte ootuste ja kotitäie porganditega ehk mitte parimal ajal, novembrikuise lumega. Talvisest ilmast hoolimata oli karupere – loomapargi uhkus ja õnnetus ühtaegu – küll veidi pahur ja unine, kuid ärkvel.
Võrumaal Mõniste vallas, Valgamaast kümmekond kilomeetrit eemal asuvas loomapargis, kus võib näha 16 liiki loomi ja linde, käiakse talvisel ajal vähe, suvel rohkem. Siin võib näha ilveseid, põtru, hirvi, mäkra, tuhkrut ja palju teisi loomaliigi esindajaid. Mõistagi on kõige kuulsamad tegelased, keda ka kauge maa tagant vaatama tullakse, Alaveski karud.
«Vahel on tunne, et päris täpselt aru ei saagi, mida vaatama tullakse – loomi või neid hulle, kes võtnud nõuks neid loomi pidada,» ütles Alaveski peremees Rein Kõiv poolnaljatamisi. Sellega viitas peremees majandamisraskustele ja juba mõnda aega kestnud vastasseisule veterinaar- ja toiduametiga, mis – tõsi küll – veidi laabuma on hakanud.
«Veterinaarametiga on praegu suurem sõjakirves maha maetud. Ootame pikisilmi, et saame kolm noort karu ikka Lätti viia. Teised kolm läheks Leetu loomaparki. Asi on selle taga, et augustist alates oleme paberiasju ajanud, kuid Leedu ja Eesti ametnikud tõlgendavad asju erinevalt – ja ega nad omavahel suheldud ka ei saa,» oli Kõiv bürokraatia suunas kriitiline. Ta lisas, et enne kui asi jõutakse ellu viia, muutub jälle mõni seadus.
Armas ja ohtlik metsloom
Kui loomaaedikute vahel edasi jalutasime, läksid jututeemad pehmemaks ja karude juurde jõudes oli peremehe pealt näha, et mõmmikud, kellega muret ja pahandust küllaga olnud, on pererahvale päris südame külge kasvanud.
Esimene karu tuli Alaveskile kümmekond aastat tagasi, kui siin leidis kodu Väike-Maarja kandis leitud emata karupoeg, kelle pererahvas lutipudeli ja suure hoolega üles kasvatas.
Praegu elab Mõmsikuks nimetatud matroon suures aedikus koos Kuusamo Suurpetokeskuse loomapargist kaaslaseks tulnud isakaru Harryga. Pea viis aastat tagasi sündis neil esimene kolmene pesakond, kes nüüdseks Leedu loomapargis.
Harryl ja Mõmsikul on karuaias seltsiks kolm kogukat, jaanuaris kaheseks saavat poega, kes piidlesid tulijaid oma tillukeste merevaigukarva silmadega. Aedikusse visatud porgandid jagati suure pere vahel sõbralikult ära. Üldse paistis karupere rahumeelne ja veidi unine, kuid sellest ei saa ennast petta lasta. Seda näitas ka Mõmsik, kes ähvardavalt reageeris, kui aiale lähenesin.
«Mõmsik on esimene, tema on perenaine Ele üles kasvatanud, lausa käte peal kandnud. Karupoeg jooksis järele ja siis võeti ta jälle sülle ja ...» sõnas peremees.
Kas aias sees ka käite? «No tolle jaoks on naine,» muigas mees ja lisas, et vahel on selle peale ka küsitud, et mitmes naine tal on. «Tõsisemalt rääkides, mina saan isakaruga läbi. Aga päris turvaliselt ennast ikka tunda ei või. Ei tohi kunagi unustada, et nad on metsloomad. Kui on hädapärast vaja aeda minna, oleme nad meelitanud selleks ajaks väiksemasse aedikusse. Reegel on, et üksi ei tohi minna karuaedikusse toimetama.»
Ettevaatus on esmatähtis ja saatjata ei saa külastajad ka pargis ringi käia. «Harry, jäta järele!» hõikas peremees enam kui 300 kilo kaaluvale isakarule, kes mängeldes nooremat tuustis. «Ta tahab mängida, aga tema mängud on natuke karmid.»
Loomapargi alguseks saab lugeda eelmise aastasaja lõpul katsetatud metsseakasvatust. «Kasvatamine läks hästi, mitte aga realiseerimine. Lõpuks oli neid sigu palju, ei osanud kuhugi panna. Aga meie üks niinimetatud sõber mõtles meie peale ja lasi sead välja,» muigas Kõiv.
«Tol ajal tahtis Elistvere loomapark metsseapõrsaid ja pakkus vastu ilveseid. Võtsime kaks emailvest, Soomest tuli isailves ja siis leiti Mõmsik ... Kaja Kübar, kes tollal keskkonnaametnik oli, leidis, et teda loodusesse lasta ei saa. Nii see asi läks,» meenutas ta.
Mure toidu ja bürokraatiaga
Loomad satuvad loomaparki eri moel. «Neli noort karu hundiaias on keskkonnaameti antud, samuti põdrad. Hunte, kes meil varem olid, enam ei ole. Siis olin rumalam ja ka ettevaatlikum. Veterinaaramet tegi ettekirjutuse: eutanaasia ja kõik. Andsin järele. Karudega ka tegid ettekirjutuse: kas anname ära või eutanaasia. Siis hakkaski sõda peale,» kirjeldas Kõiv lugu, mis meedias suurt kõlapinda leidis.
Tookord oli probleem tema sõnul selles, et ametnike hinnangul ei vastanud aedik nõuetele. «See oli mulle vastuvõetamatu. Ma ei osanud enam midagi teha ja pöördusin loomakaitse liidu poole.»
Kõiv kirjeldas kolme karupoja üleskasvatamist kui «õudust kuubis». «Söötmine käis lutipudeliga ja selleks pidi olema kolm inimest. Alguses söötsime iga kolme, siis iga nelja tunni tagant, ööpäev läbi. Nagu lapse kasvatamine. Ja kui tehakse ettekirjutus, et peame lihtsalt maha tapma, no andke andeks ...»
«Ei, keegi ei toeta, pigem tehakse igasuguseid ettekirjutusi,» lõi peremees käega. Trahvigi on saadud. «Ots otsaga kuidagi tuleb kokku, aga kindlasti mitte sel aastal. Asi on miinustes, ja tugevalt. Võib öelda, et Alaveski talu peab Alaveski loomaparki üleval.»
Nimetatud Alaveski talu tegeleb peremehe sõnul viljakasvatusega ja kõige muuga, millega võimalik teenida.
«Liha ja kala karudele ja ilvestele peame ostma. Näiteks Lätiga võrreldes on meie seadused palju karmimad ja kuidagi imelikumad. Riia loomaaed ja sealsed loomapargid saavad oma liha-kala, millel kõlblikkusaeg möödas, eri ladudest, meie seadused seda ei luba.» Siiski lisas Alaveski peremees, et neid toetab Valga Selver.
Justkui loomade turvakodu
Loomapargi asukad, keda saatuse keerdkäigud on Alaveskile toonud, tunnevad end siin üsna koduselt ja tundub, et on inimesega harjunud. Mäger, keda näha ei olnud, on rahutu nagu karudki ega ole veel magama sättinud. Küllap on veel vara – veab küll valmispandud heina ja põhu pessa, kuid lummetambitud mullased käigurajad näitasid, et loom askeldab endiselt aedikus ringi.
Põdrapull Kusti oli sügisel kuri – kaitses lehma. Nüüd tuli pigem uudishimulikult aiale lähemale – lootuses, et ehk antakse leiba. Siis nagu solvus ja hakkas sarvedega aiavõrgus sonkima. Miilud ehk Davidi hirved pagesid aga tuhatnelja aia kaugemasse nurka ja jäid seal uudishimulikult vaatama.
Hõberebasekutsikas järgmises aedikus hoidis inimestel valvsalt silma peal. See karusloomakasvanduse puuris sündinud loomake toodi Sillamäelt, kus rebasekutsikas võeti lapsele mängida. Siis aga saadi aru, et ei ole mänguasi.
«Ei kiida heaks karusloomakasvandust. Mille pärast neid kasvatada, kui looduses on väikeulukeid, keda enam ei kütita, niivõrd palju?» ei mõista pargi peremees.
Millised on edasised plaanid? «Lõputu võitlus väsitab. Näiteks Võrumaal Jaaniraotu linnupark – nemad ei jõudnud enam bürokraatidega võidelda, panid kinni. Meil on probleem suurem: öelge, kuhu me anname enda karud?»