Värvikad mälestused tõid valgalannale auhinna

Tiit Loim
Tiit Loim
reporter
:

Valgalanna Ellen Polujanova nõukogude sõjaväegarnisonidega seonduvaid mälestusi koondav kirjutis sai Eesti Rahva Muuseumi korraldatud võistlusel kolmanda koha.

Polujanova on muuseumi konkurssidel osalenud juba 2000. aastast saati, vahele on jäänud vaid mõni aasta. 1940. aastal sündinud naine on töötanud nii pagarina, Buratino lasteaias kui tuubitehases ja avaldanud oma luulekogusid. Varem on ta muuseumilt saanud küll tänukirju, aga auhinnaline koht tuli esimest korda.

Teatmematerjali kogumise võistluse kolmanda koha eest sai ta ühtlasi auhinnaks 70 eurot. Muuseum palus võistlusele saata töid, mis kirjeldaks Nõukogude Liidu garnisonide ehk sõjaväeosade ja -asutuste tegevust, mille kohta tavakodanikele palju infot ei jagatud.

Auhinnatud töö on kirja pandud käsitsi kuuel leheküljel ja endale Polujanova sellest koopiat ei jätnud, sest ei näinud põhjust seda kellelegi alles hoida. «Üks laps mul on, elab Kohtla-Järvel, lapselapsed kes kus, neid ei huvita see veneaegne asi.»

Ka auhinna saamine ei tähenda naisele enda sõnul eriti midagi, sest ta kirjutab mälestuste säilitamise nimel. «Kui ka ühtegi kohta ei oleks saanud ... Lihtsalt kirjutasin. Teie enam ei tea toda, mida mina olen teadnud.»

Vägistamisjuhtumid

Oma töös kirjeldab Polujanova kogemusi vene sõjaväelastega nii Valgas kui kodukohas Unikülas. Kuna ta käis Valgas koolis, mäletab ta sõdureid linna vahel patrullimas. «Tavaliselt käisid kolmekesi, kaks sõdurit ja ohvitser, püstol puusal ja punane lint ümber varruka,» kirjeldab ta töös.

Kinos käimisest on naisel aga meeles, kuidas kinos Saluut oli sõdurite päralt tihti kaks esimest rida ning kui sattusid nende lähedale istuma, tungis ninna häiriv saapamäärde hais. Ohvitseride naised aga olid hästi riides ja juuksekrunnidega.

1960. aasta paiku valmis raketibaas Unikülla, kus Polujanova tihti vanaemal külas ja abis käis. «Baas oli Uniküla ja Killinge vahel, seal oli kaks osa neid: üks Rooni järve ääres ja teine oli Kingu all.»

Nende kodu jäi kahe osa vahele, ühest 400 meetri ja teisest kahe kilomeetri kaugusele. Polujanova sõnul oli elu baasi läheduses ohtlik, kuna tekkisid vägistamisjuhtumid, mille taga olid tema kinnitusel ehituspataljoni ajateenijad, kes tulid Aasiast: kasahhid, usbekid, tadžikid, kirgiisid.

«Meie valla üht naist olid asiaadid vägistanud. Ta oli süüdlase ära tundnud ning räägiti, et sõdur läks tribunali alla. Pärast olid teised asiaadid öelnud, et kelle kätte saavad, selle vägistavad ja tapavad ära,» ei olnud naistel piirkonnas Polujanova sõnul ohutu.

Ka abikaasa oli välismaa sõdur

Üks hirmutav lugu juhtus ka Polujanova endaga. Ta oli parasjagu teel Unikülas elava tädi juurde ja kõndis mööda teed, kui kohtas vähe vene keelt oskavaid asiaadi välimusega sõdureid.

«Tuldi ja tõmmati mul käed selja taha. Pussnuga oli saapasääres. Mõtlesin, et näen päikest viimast korda. Aga mingi kaitseingel on mind kolm korda surmast päästnud. Üks ohvitserimundris mees tuli sada meetrit allpool metsast välja. Kui need toda nägid, olid kahele poole läinud kui õhk – panin jooksu tolle poole.»

Kuid sõjaväelastega oli ka positiivsemaid kogemusi. Näiteks üks viisakas Ukrainast pärit noormees käis vanaema talust oma põrsastele lehmapiima ostmas, kuna oli oma emised nii rasva söötnud, et need ei suutnud enam piisavalt piima anda.

Vahel metsas kõndides tundis Polujanova sigaretisuitsu lõhna ja kartis, et keegi varitseb teda. Hirm oli nii suur, et süda kloppis ja jalad värisesid. Hiljem sai ta teada, et Ukraina noormees oli naise turvalisuse pärast mures ning oli teda oma hundikoeraga jälitanud, kuid ennast varju hoidnud.

Ka tulevane abikaasa tuli välismaa sõdurite hulgast. Kuna sõjavägi oli haaranud paremad marja- ja seenemetsad, käis Polujanova seal metsaande korjamas. 1962. aastal Uniküla metsas tädi ja sõbrannaga marju korjates tulid nende juurde kaks sinisilmset sõdurit.

Varem Kikkase nime kandnud Polujanovaga hakkas rääkima Viktori-nimeline noormees, kes viis naised pärast raketiveoautoga bussipeatusesse. Viie kuu pärast sai sellest Permikomi autonoomsest ringkonnast pärit noormehest naise abikaasa.

Võistlustöid hinnanud muuseumi teadur-kuraator Liisi Jääts ütles, et inimeste mälestusi on küll keeruline hinnata, aga Polujanova töö puhul jäi talle silma, et see oli elav, detailirohke ja ladusalt kirjutatud.

«Mälestuste puhul tuleb kasuks, kui inimene toob välja värvikaid detaile, mis aitavad silma ette manada seda olukorda või ajastut. Selles töös oli just nimelt see moment. Mulle meeldis ka see, et tema loos olid seoses raketibaasiga mõlemad pooled: nii positiivsed kui negatiivsed.»

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadmälestused
sport
arvamus
24tundi valgamaal: mis? kus? millal?
MAA ELU
60 pluss
Külalugu
Looduse vaatemäng
suurinvesteering
Näitused
korvpall
võrratud karula vaated
krimi
Saada vihje
Telli kuulutus
Viimased uudised
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
Arhiiv
MaailmKõik
SportKõik
TarbijaKõik
TervisKõik
NaineKõik
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE