Endise Valga linnapea Meelis Atoneni arvates oleks Valga põhiõnnetus, kui temast üldse ei räägitaks. Aga räägitakse küll. Seega pole valgalastel põhjust häbeneda – linn on temagi pilgu läbi tublisti arenenud.
Intervjuu: Meelis Atonen peab Valgat endiselt oma kodulinnaks
21. jaanuar 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis teid täna Valka tõi ja kui tihti siia sattute?
«Valka kutsuti mind praegusest tööst rääkima, aga siia tulles püüan külastada ka vanu võitluskaaslasi erakonnast ja linnavalitsusest. Hoopis sagedamini sattun Valga staadionile, kuna tütar on aktiivne sportlane, keda toetamas käin, kui ta siin võistleb.»
Mida arvate endise aktiivse poliitikuna sellest, et Reformierakond nüüd opositsioonis on?
«Julgeks kasutada väljendit, et Reformierakond vääris opositsiooni jäämist. Samas arvan, et erakonnaga käituti reetlikult. Väga raske on koostööd teha, kui kellelgi koalitsioonist on okas hinges. Ehk sotsid ei saanud oma ilmavaadet piisavalt ellu viia või IRL põdes kehva valimistulemuse pärast? Samas oli Reformierakond võimul nii kaua, et tekkis tüdimus ning tehti vigu. Eks kõik kokku mängis oma osa.
Tegelikult olin ise ka viimasel ajal väga kriitiline erakonna juhtimisstiili suhtes. Minule parempoolse maailmavaatega inimesena muidugi praegune vasakpoolne valitsus ka ei meeldi.»
Mida arvate praegusest kiduvast majandusest?
«Ei saagi aru kriitikast, et praegu on kõik väga halvasti. Ettevõtjana arvan, et ei saagi võrrelda üheksakümnendaid, sajandi algust ja praegust aega.
Majandus kasvas varem kiiresti, raha oli kergem teenida, elasime üle võimete – tuleviku arvelt laenates. Vanasti tõsteti palka kümme protsenti. Samuti kasvas omanike kasum lihtsamalt. See kõrge lagi nüüd kummitab.»
Majanduslanguste ajal on kulda kindlaks tagatiseks peetud. Kuidas läheb teie juhitaval kullaäril Tavid Gold?
«Väga hästi. Oleme Põhjamaade kõige suurem investeerimiskulla müüja. Meie ettevõte töötab kaheksas riigis, partnereid on veel rohkemates ja näen, mis teistes riikides toimub. Võrreldes sellega on Eestis tegutsemiseks väga head tingimused.
Vaadake näiteks, mis keskkonna ja võimalused on valitsus loonud. Kriitiliseks peetud ettevõtte tulumaksuvabastus meelitab siitkaudu investeerima. Raha teenides ei pea kohe maksu maksma, vaid saab uutele turgudele investeerida.Tavalises korras tulumaksu makstes oleks mõnes riigis esindused avamata jäänud.
Kuna meil on tunduvalt vähem inimesi kui paljudes teistes riikides, ongi raskem nende pealt raha teenida, suurematel turgudel on lihtsam. Seega peab Eesti ettevõtja paratamatult vaatama väljapoole, kuigi laienemine pole lihtne. Põhjamaades ei oota meid keegi, pigem tahetakse siia tulla. Ma ei taha just öelda, et vastu töötatakse, aga ega aplausi ka kuule.»
Kuidas sattusite poliitikast kullaärisse?
«2006. aastal tuli pähe plaan aasta pärast loobuda poliitikast. Kuigi olin sellest rääkinud vaid paarile inimesele, imbus info Tavid Goldi põhiomaniku Alar Tamminguni, kes kutsus mind kullaäriga tutvuma. Ettepanek tundus väga ahvatlev ja väljakutse huvitav. Tol ajal olid Tavidi ettevõtted neljas riigis, nüüd kaheksas.
Mulle meeldis mõte, et tegemist oli Eesti firmaga, millel eesmärk laieneda välismaale. Olen väga õnnelik selle valiku üle, kuigi pakuti ka sädelevamaid väljakutseid.
Poliitika mulle meeldis – oli ka väga põnev aeg. Kindlasti olnuks poliitikas olnud väga turvaline edasi olla, aga siis oleks jätkanud nagu Jürgen Ligi (naerab) – elukutselise poliitikuna. Poliitika ei tohi olla elukutse. Elukutseline poliitik muutub poliitika pantvangiks. Kindlasti peavad aeg-ajalt tulema uued inimesed.
Näen praegu ka väga tugevaid poliitikuid, kes muutunud kohahoidjaks ega juhi enam asju, mille pärast kunagi poliitikasse läksid.»
Kas võime kunagi näha Meelis Atoneni taas poliitikas?
«Ära kunagi ütle ei! Suvel-sügisel nii presidendivalimiste eel kui erakonna valimiste ajal tegelikult natuke kripeldas. Tundus, et erakond vajab päästmist ja mitmel korral vanad erakonnakaaslased ka pöördusid minu poole, et nõu saada. Erakonna valimiste ajal lausa helistati ja küsiti, miks ma nendega pole. Vastasin, et olen spordihallis – tütrele kaasa elamas. See oli olulisem. Jah, praegu plaani poliitikasse naasta ei ole.»
Aastatel 1994–1996 olite Valga linnapea. Millised kogemused sellest ajast kaasa saite?
«Et seda aega hinnata, peab tunnetama, mis aeg siis oli. Olin siis 27aastane. Selles vanuses risti ette ei lööda. Olles enne küll oma ettevõtteid juhtinud, oli see mulle siiski esimene avalikku elu juhtiv koht.
Ega ma seda kohta sihtinud – mind kutsuti. Alguses oli Valga ikka kerge šokk. Paljud asjad, mida mina normaalseks ei pidanud, olid siin tavalised. Pidin väga järske otsuseid tegema, aga sain võimaluse muutusi ellu viia ja õppisin, kuidas inimesi kaasata.
Õppisin väga palju toonastelt volikogu liikmetelt Peep Audovalt, Imbi Rõivassepalt, Külliki Siilakult, Juhan Tedrelt ja teistelt, kelle ees peaks tagantjärele mütsi maha võtma. Imetlen senini, kui kannatlikud ja lojaalsed volikogu liikmed nad oskasid olla. Oskasid mind ära kuulata, mõtlesid kaasa ja juhendasid tasakaalukalt, kuidas mida teha. Nägin väga palju usaldust.
Tegin uljusest kiireid otsuseid ning noore ja tormakana soovisin enda arvates head, aga paljud linnavalitsuse töötajad ei tahtnud muutustega kaasa minna. Praegu peetakse sellist juhtimist normaalseks, aga tol ajal mitte.
Tunnistan, et solvasin sellise käitumisega paljusid tublisid inimesi. Võib-olla oligi hea, et Valka tuli keegi väljastpoolt. Mõtlen praegu, et näiteks kodulinnas Viljandis poleks kindlasti niimoodi käitunud, aga siin olin võõras. Hea oli neutraalselt tegutseda, isiklikke kontakte polnud.»
Kui meenutate toonast aega, mis siis Valgast kohe meelde tuleb?
«Neid asju, mida sai alustatud, oli palju. Valga haigla oli ehitusvaremetes, Pedeli luht oli soo. Tänutundes meenutan jälle volikogu liikmeid, kes rääkisid sellised asjad mulle kui linnapeale selgeks, algatus tuli ju neilt. Just nemad rääkisid, et linnasüdamesse soo ei sobi. Nüüdseks on linnapilt hoopis teine.
Muidugi meenub staadion, mille ehitust sai alustatud, sest lastel sporditegemise kohta ei olnud. Ehitus ise valmis küll aastate pärast, aga tõuge sai antud.
Valga õnnetus oli, et kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate algul jäi elu siin seisma. Kindlasti sai minu linnapeaks olemise ajal linn palju tuge Valgast pärit Tiit Vähilt ja minu kodulinlaselt Jaak Allikult, kes aitasid Valgat kõrgetel kohtadel olles kõvasti. Tegelikult ütlen alati, et kuigi elan Kiili vallas, on mul kaks kodulinna: Valga ja Viljandi.»
Kuidas teie pilgu läbi Valgal praegu läheb ja mida saaks paremaks muuta?
«Käin siin harva ja pole enam mingi hindaja. Suures perspektiivis arvan, et kõik erakonnad, kes siin on valitsenud, on Valgat edasi viinud. Üldine tendents on olnud tubli. Olen alati mõelnud, et Valgas on praegu Eesti mõistes väga head sportimisvõimalused, kooliharidus, muusikaga tegelemine ja palju muud. Lapse seisukohalt on siin kõik olemas. Teater on ka tunniajase sõidu kaugusel.
Rahvas liigub suuremate keskuste poole, nii ka Valgas, aga sellega tuleb tegeleda. Riik peaks haldusreformiga tajuma, et väiksemates kohtades ongi kallim elada, riigi maksuraha jagamises on olnud ka tõrkeid. Aga ma ei näe, et Valga suhtes peaks väga kriitiline olema.»
Alkopealinna maine ei häiri?
«Tunnete end siin asjata alkoholiga seotud – ei ole see asi nii hull, pigem lõbus lisaboonus. Ebameeldivad uudised võimenduvad kohalike silme läbi. Siira Valga fännina ei põe ma üldse. Pigem on see väike, lahe regionaalne aspekt. Järsku on see hoopis kasulik? Kui selle kaudu tuleb Valka rohkem inimesi, saab ehk mõne toidukoha juurde teha ja kohalikud saavad tööd juurde. Valga põhiõnnetus oleks, kui üldse Valgast ei räägitaks!»
Kas Rail Baltic peaks läbi Valga minema, kui seda üldse ehitada?
«Arvan, et ega see Valgale midagi eriti juurde annaks. Olles minister, oli plaan, et Rail Baltic läbiks Valgat ja mulle heideti seda pidevalt ette. Aga rongiliiklus ongi ju rohkem Ida- ja Kagu-Eesti poole suunatud – odavam olekski seda siin edasi arendada. Tegelikult on see Rail Baltic transiidikoridor ega too mingeid erilisi töökohti.»
Kuidas lõõgastute?
«Vanem tütar teeb kõvasti sporti ja tema toetamine võistlustel ongi minu suurim hobi. Ise enam nii aktiivselt sporti ei tee. Kümmekond jooksumaratoni tuleb siiski kindlasti aastas ära ja Tartu suusamaratonile olen ka juba registreerunud.»