Kunstniku teekond naharaiskajast tunnustatud tätoveerijaks

Lea Margus
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selles, et Mico oma valdkonnas tugev ja hinnatud tegija on, saab veenduda tema Tartu stuudios, kus seinu katvatest kavanditest ja stuudio sisustusest õhkub geniaalsust, avarat maailmataju, teatavat boheemlust.
Selles, et Mico oma valdkonnas tugev ja hinnatud tegija on, saab veenduda tema Tartu stuudios, kus seinu katvatest kavanditest ja stuudio sisustusest õhkub geniaalsust, avarat maailmataju, teatavat boheemlust. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kui astuda endise valgalase Mico Goldobini stuudiosse Tartu vaikses linnosas, aimub seal kõikjalt tätoveerimisega tegeleva stuudioperemehe avarat maailmataju ja teatavat boheemlust.

On neid, kes tätoveerimist mingil juhul kunstiks ei pea, kuid ka teisi, kes peavad, ja Micot üheks parimaks selle kunstiga tegelejaks Eestis. Igal juhul on ta oma valdkonnas hinnatud tegija – rastapatsistatud, tätoveeritud, tunnelkõrvarõngastatud ja sigaret sigareti järel suitsetav meister.

Enamasti esindavad tätoveerijad mingit subkultuuri. «Hipi» ja «peast boheem», ütlevad mõned, kes teda teavad. Mico ise vaidleb vastu, ennast kuidagi määratlema ei kiirusta. Näiteks teismeeas kuulusid tema ellu rula ja hiphop, nüüdseks on rula jäänud, kuid muusikamaitse avardunud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles