/nginx/o/2017/03/03/6404921t1h58d0.jpg)
Sügisest saadik Tõrvas elanud 24aastane Hanna Zotova ja 19aastane Lovis Tenner tulid Eestisse tööle rahvusvahelise vabatahtlike programmiga. Kui alguses ei teadnud neiud Eestist peaaegu midagi, siis tänaseks kaaluvad nad tõsiselt Eestisse kolimist.
Välisvabatahtlikud on avastanud Eesti väikelinna võlud (2)
4. märts 2017, 14:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kust tulete ja kuidas Tõrva-taolisse väikelinna sattusite?
Hanna: «Tulen Ukraina pealinnast Kiievist. Siia saime mõlemad läbi EVS (Euroopa vabatahtlik teenistus) programmi, millega noored Euroopa Liidust ja selle naabermaadest saavad minna välismaale vabatahtlikuks tööliseks.»
Lovis: «Kasvasin pisikeses Kesk-Saksamaa külas Syldas, kus elas 500 inimest. Viimased aastad olen elanud Klostermansfeldi külas, kus elab kõigest 200 inimest.»
Programmis osaleb palju maid. Miks valisite ajutiseks koduks just Eesti?
Hanna: «Minule oli kõige tähtsam ettevõtmine, mitte konkreetne maa. Seepärast saatsin kirju peale Eesti ka Itaaliasse, Hispaaniasse ja Saksamaale. Eesti oli esimene riik, kust vastati. Mõtlesin siis, et miks mitte. Päris nii ei olnud, et ma suur Eesti fänn oleks olnud.»
Lovis: «Mul oli tegelikult algusest saati siht silme eest, et tahan tulla Põhja- või Ida-Euroopasse, kuna mulle ei sobi palava kliimaga kohad ja talv meeldib. Taotlused saatsin Soome, Poola ja Balti riikidesse ja ka mulle vastati kõigepealt Eestist, et «Tere, tule jah meile!».»
Mis tööd teete ja mida see vabatahtlikkus endast õigupoolest endast kujutab? Kas võite tööl käia oma äranägemise järgi?
Hanna: «Päris nii see ei ole. Me ei saa töö eest ametlikku palka, vaid natukene taskuraha ja tasuta elamise. Töötame aga vaimupuudega inimestega AS Hoolekandeteenused Tõrva Kodus ja selle töökeskuses. Oleme seal põhimõtteliselt tegevusjuhendajad: peame sealseid elanikke aitama, nendega tegelema ja uusi tegevusi välja mõtlema.»
Lovis: «Me ei ole tegelikult päris täiskohaga töölised: sealsed tõelised töötajad peaksid ka meieta hakkama saama. Oleme lihtsalt abilised.»
Oli teil sellise tööga ka eelnevaid kogemusi või alustasite nii-öelda täiesti nullist?
Hanna: «Ei olnud ja pean tunnistama, et sel põhjusel alguses natuke isegi kartsin seda tööd. Aga tegelikult on see väga tore ja täiesti võimalik, et tulevikus töötan samal alal edasi.»
Lovis: «Ema on mul puuetega laste õpetaja, seega olen taolise asjaga päris palju kokku puutunud ja näiteks praktikume läbinud. See on mitmekesine töö ja naljalt igav ei hakka.»
Töö on üks asi, kahekesi uues linnas elada hoopis teine. Mida vabal ajal teete?
Hanna: «Oleme regulaarselt ühenduses vabatahtlikega teistes linnades ja meil on ka eestlastest sõpru tekkinud. Käime nendega väljas, vaatame filme, mängime. Nagu ikka. Viimasel ajal olen ka trenni tegema hakanud, sest siin on nii hea näiteks metsa jooksma minna.»
Lovis: «Arvan, et sõpru on meil rohkem kui teistel vabatahtlikel, sest väikeses linnas, kus kõik kõiki teavad, on neid leida lihtsam kui suuremas kohas.»
Mida enne siiatulemist Eesti või Tõrva kohta teadsite?
Hanna: «Vabandan kohe ette, aga Ukrainas ja Venemaal on eestlaste kohta levinud stereotüüp, et olete hästi aeglased: näiteks räägite hästi aeglaselt (venitab sõnu). Teadsin, et see ei ole päris tõsi, aga natukene kahtlustasin ikka. Nüüd ütlen kõigile Ukraina sõpradele, et te ei ole aeglased ja räägite kohati kiiremini kui meie. Lisaks arvasin, et Eesti on hästi külm maa, aga tegelikult on kliima umbes sama mis Ukrainas.»
Lovis: «Mina teadsin ainult, et sellise nimega riik eksisteerib ja arvasin, et siin on talvel -40 kraadi. Tänavune talv on aga väga lörtsine ja sula olnud – tüüpiline Saksamaa ilm sellise aastaaja kohta.»
Mis teile siin kõige enam meeldib?
Hanna: «Eesti on ikkagi Euroopa Liidu riik ja võrreldes Ukrainaga on siin peaaegu kõik parem. Näiteks on tänavad väga puhtad ja inimesed hoolitsevad keskkonna eest. Alguses siia jõudes olin täiesti šokeeritud, sest Tõrvas elab alla 3000 inimese, aga tulen Kiievist, kus elanikke üle 5 miljoni. Esimesed nädalad lausa nutsin, et kuidas küll siin aasta vastu pean. Nüüd naudin väikese kogukonna elu täiel rinnal.»
Lovis: «Minule on see täpselt see, mida tahtsin, sest olen ka ise tüüpiline külalaps. Need metsad ja teie suusatamine on täiesti hämmastav – nagu terve riik oleks üks suur küla. Eriti meeldib teie saunakultuur – näiteks sõpradega saunas käimine. Saksamaal on klišee, et saunas käivad ainult vanad paksud naised.»
Kas miski ka kohe üldse ei meeldi?
Hanna: «Ma pole kõige suurem talvesõber, aga kuna talv on siin umbes sama nagu Ukrainas, siis väga see mind ei häiri. Lisaks on Eesti sarnaselt mu kodumaaga endine Nõukogude Liidu riik, seega inimeste metaliteet on väga sarnane.»
Lovis: «Mulle talv meeldib, aga mitte eriti siinne toit. See on nagu Saksamaal: palju kartuleid ja liha.»
Hanna: «Ahjaa, toit ei ole tõesti kõige parem. Kodus on meil näiteks väga palju ukraina toidu restorane, siin aga näiteks Eesti toidu restorani ma näinud ei ole.»
Ehk on miski teid siin ka üllatanud?
Hanna: «Minule oli üllatav, et te nii palju alkoholi joote. Ukrainast ei hakka rääkimagi, aga mõtlesin, et Euroopa Liidu maades on kõik väga korralikud ja ranged. Näiteks sügisel käisime Tartus ja nägime, kuidas inimesed jõid keset tänavat otse pudelist konjakit. Päris ehmatav oli.»
Lovis: «Joomine on ka minule rabav. Lugesin just mingit uurimust, et kui Eestis on alkoholiga seotud surmasid 20 protsenti, siis Saksamaal 4 protsenti. See on ka päris hullumeelne, et teil on igal pool avalik WiFi: Saksamaal sellist asja ei näe.»
Millal plaanite kodumaale naasta ja kas mõlgutate mõtteid ka tagasitulemisest?
Hanna: «Projekt saab läbi septembri alguses. Siis peaksime lahkuma, aga loodan, et ei pea seda tegema. Isegi kui pean, tulen kindlasti tagasi. Nüüd on mu elu siin ja ma ei taha tagasi Ukrainasse minna. Sellepärast õpin ka omal käel eesti keelt.»
Lovis: «Tahaks ka kindlasti eesti keelt edasi õppida ja teha seda muidugi Eestis elades, aga midagi kindlat veel öelda ei oska.»