Tänases lehes avaldatud lugu, kus juttu sellest, kuidas inimest jäid vaevama tema lähedase raviga seotud küsimused Valga haiglas, tuletab taas meelde, kui oluline roll on asutuste töös avatud suhtlusel.
Juhtkiri: Probleemidest tuleb rääkida
27. aprill 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valga haigla ja selle ravi kvaliteedi kohta on inimesed avaldanud ka hulga positiivseid arvamusi ning praegu pole alust väita, nagu oleks mingit põhjust raviasutuse töö kvaliteedis laiemalt kahelda. Küll aga leidub aspekte, mis võiks paremini olla suhtlemises.
Kui hiljuti vigastas üks patsient haiglas 12 inimest, oli mõistlik, et haigla saatis selle kohta üsna kiirelt teate ka meediale, kuna selle kurva juhtumi puhul oli tegu erakordse intsidendiga. Esmasele teatele järgnenud suhtluses ajakirjanikega oli haigla juht aga kohati nii põiklev, et see ajas paaril korral teda ennastki muigama.
Samuti oli eksitav range keeld ajakirjanikele siseneda sündmuspaiga korrusele, kuna haigla karantiin oli tegelikult selleks ajaks lõppenud ja patsientide külastamise keeld soovituslik. Pereliikmed oma lähedasi haiglas sel ajal ju ka külastasid.
Mitme nädala jooksul kestnud pideva küsimise ja mitmekülgsete põhjenduste abil õnnestus lõpuks ka mõistlikud vastused saada ja seda tuleb tunnustada. Suhtlus oleks võinud selline olla aga algusest peale. Mõistlik inimene saab aru, et kõiki probleeme pole võimalik vältida ja ette näha. Küll aga õõnestab usaldust, kui küsijal jääb mulje, et infot hoitakse põhjusetult kinni.
Tänases loos on suur osa vastuseid asjalikud, kuid ka siin jäi vastuseta näiteks lähedase küsimus, miks teda abikaasa seisundi halvenemisest ei teavitatud. Samuti jääb kommentaarita, kas kiirem tegutsemine oleks inimese päästa võinud. Võimalik, et mitte, kuid probleemidest rääkimist ei maksa karta. Mida avatum on suhtlus, seda usaldusväärsem mulje jääb ka asutusest.