Arvamus: Kust saada raha?

, Valga linnavolikogu esimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ivar Unt
Ivar Unt Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Mäletan kooliajast, kui üritati seletada hästi lihtsalt, mida tähendab parempoolsus või vasakpoolsus. Parempoolsed arvavad, et rahvas on tark ja teab ise, mida oma rahaga teeb – seega tuleb koguda vähem makse. Vasakpoolsed jälle arvavad, et rahvas on rumal ja sestap tuleb tema käest raha ära võtta ning see siis ümber jagada. Kas raha läheb õigesse kohta, sel juhul enam inimese käest ei küsita.

Lugedes meediast, kuidas jälle mingit maksu plaanitakse tõsta või suisa uut leiutada, tuleb tunnistada, et Eesti on saanud vasakpoolse valitsuse (Keskerakond, SDE, IRL). Ja oleks need siis ainult süütud read ajalehepaberil.  Tunnetame neid makse iga päev poes, tanklas või mujal, kus need otseselt või kaudselt kehtestatud. On see nüüd hea või halb, eks aeg näitab, kuid mõtteid ja emotsioone on ikka tekkinud.

Kui hakata pihta natuke kaugemast ajast, siis mäletan, kuidas majanduskriisi ajal tõsteti käibemaksu kaks protsenti, sest riigiaparaati oli vaja üleval pidada. Iseenesest mõistlik samm, kuid kurvastab, et pärast, kui majanduskriis oli möödas, ei suudetud seda langetada. Tuleb tunnistada avaliku sektori nälga raha järele: kõik, mis sinna kogutud, läheb nagu musta auku.

Eks Euroopa ole meile eeskuju andnud, et kui kulud kasvavad kiiremini kui tulud, tuleb usinasti laenata. Olen nõus, et arenenud riikidel on palju meile õpetada, ka üle jõu elamist. Usina õpipoisina on meil nüüd plaanis lasta riigieelarve miinusesse. Iseenesest võiks seda hea plaani korral justkui teha ja pärast rihma pingutada, kuid praktika on näidanud, et mis ära kulutatud, see kulutatud ja tagasi midagi ei saa – nagu juhtus käibemaksuga.

Vahetub valitsus või juhtub midagi muud – igatahes risk, et kulusid hiljem kontrolli alla ei saadagi, on väga suur.

Soome ja Saksamaa suutsid pärast sõda oma laene tasuda, kuid tänapäeva heaoluühiskondades ma ei näe sellist tahet ja võimalust. Võtame või USA, kelle riigivõlg on kasvanud meeletult Obama ajal ja keegi ei usugi, et nad suudaks seda laenu kunagi tagasi maksta.

Kuulasin hiljuti arvamusliidrite Ahto Lobjaka ja Andrus Karnau debatti Raadio 2s ja pean tunnistama, et mind väga hämmastas nende naiivsus. Jutt käis sellest, et Reformierakond on paha ega luba laenata või siis eelarvet miinusesse lasta. Et suures pildis on nende sõnul ju hea, kui majanduse käimatõmbamiseks laenatakse ja raha ringlusesse juurde tuleb.

Jah, teoorias on see hea, kuid võlg tuleb tagasi maksta ja ükski valitsus ei taha olla see tagasimaksja. Kõigil on vaja laenata, et majandus käima tõmmata, ja keegi ei ole nõus pingutama, et vähendada laenukoormust ja maksta midagi tagasi. Poliitikud on ju head ja täidavad lubadusi ning sellesse plaani ei sobitu kuidagi säästmine.

Samas armastatakse koolis õpetada, et kulutada saab nii palju, kui on raha. Laenata ikka võib, aga siis peavad kulud-tulud olema tasakaalus – nagu pank käitub inimesele laenu andes. Tihti aga juhtub nii, et «käitu minu sõnade, mitte tegude järgi».

Olen küll majandust õppinud, aga mind ikkagi hämmastab avaliku sektori võime kõik ära kulutada, ja aru ma hästi ei saa, kuhu ja miks see kõik läheb. Loen meediast alatasa, et raha on vaja juurde. Vaja seda või teist maksu tõsta või riigiettevõtetest rohkem dividende võtta.

Võib-olla nii väikesel riigil ongi keeruline eksisteerida ja enda administreerimist üleval pidada. Samas tegi veelgi väiksem Island majanduskriisist olulised järeldused ja nüüd saavad nad väga hästi hakkama.

Ei meeldi mulle need maksutõusujutud ega võlgu elamine, sest ma ei saa aru, kuhu see raha läheb ja mis kasu keskmine eestlane sellest saab. Teoorias tundub hea olevat, et korra lasen eelarve miinusesse ja pärast maksan tagasi. Valitsuste puhul see teooria tänapäeval ei tööta.

Minul isiklikult ei ole usku, et majandus tõmmatakse nii käima, et raha jagub miinuse likvideerimiseks ja võetud kohustuste katmiseks. Mulle meeldib Reformierakonna mõte, et kulud-tulud peavad olema tasakaalus ja hetkekasu nimel ei eksperimenteerita.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles