Intervjuu: Õpetaja säilitab kuulsa kirjaniku vaimsust

Lisaks sellele, et Svetlana Oper töötab õpetajana ja hoiab August Gailiti pärandit, on ta enda sõnul hinges 200 protsenti punaristlane. Foto: Jaan Rapp / Valgamaalane

Järgmisel nädalal leiab Valgas omaniku viies Gailiti novelliauhind. Kuulsa kirjaniku vaimsust hoiab Valgamaal elus tema sünnikodus elav Svetlana Oper, kes töötab Tsirguliina keskkoolis inglise keele õpetajana.

Elate väga erilises paigas – August Gailiti sünnikodus Kuiksillal – ja tegelete ka tema pärandi hoidmisega. On see privileeg või pigem suur vastutus?

Mulle meeldib elada minu kõige suurema lemmiku sünnikodus eesti kirjanike seast. Kuidagi on kokku langenud need kaks asja. Mulle meeldib, et igal aastal, jaanuari alguses, kirjaniku sünnipäeval on meil lahtiste uste päevad ja tulevad külla toredad inimesed, kellele Gailit ja tema looming korda lähevad.

Need väikesed kirjanikule pühendatud õhtud annavad nii palju hingerõõmu ja energiat, et tahan seda ikka ja jälle kõikidega jagada. Ja ootan järgmist kohtumist Gailiti sõpradega.

Viimasel Gailiti-õhtul käis rahvas minu suureks üllatuseks välja idee, et ainult jaanuaris kohtuda on vähe – kohtume ka südasuvel. See on imeline tunne, kui inimesed tahavad sulle külla tulla, et koos raamatutest rääkida ja niisama mõtteid vahetada. On see siis kohustus, sellist õhtut ette valmistada? Ei ole. See on puhas rõõm! Meie kodu omapära. Järelikult privileeg.

Kaua olete juba Kuiksillal elanud ja kuidas siia sattusite?

Sattusin siia 42 aastat tagasi, abielludes maailma kõige ilusama, õilsama ja töökama noormehe, Kuiksilla talu perepoja Kalle Operiga.

Kuivõrd on majas siiani Gailiti hõngu tunda?

Majal on pikk ajalugu ja kirjaniku sünd on ainult üks ilus hetk. Siin on olnud kool, on olnud teeäärne kõrts, siin on elanud turbaraba töölised, on elanud krahv Bergi rukkiaretuse alal parema käena tuntuse saanud ja tugevat talu pidanud Constance Ploom, siin elasid minu äi ja ämm, siit on lahkunud minule kalleid inimesi. Kui maja paksud kiviseinad rääkida oskaksid, oleks neil palju huvitavat kosta.

Ega kirjanikuhärra kunagises kodus kummitamas käi?

Ei. Oleme Gailitiga ju sõbrad. Minule meeldib see, kuidas kirjanik suhtus ellu ja inimestesse. Kõikidest tema raamatutest meeldib mulle kõige rohkem tema viimane triloogia «Kas mäletad, mu arm?»

Samas, kui kirjanik tuleks ja kummitaks Kuiksillal, oleks isegi hea: saaksin sellest gailitliku novelli kirjutada ja ka ise novellikonkursil osaleda.

Miks teile Gailit kirjanikuna nii väga meeldib?

Ma ei pea ennast eesti kirjanduse asjatundjaks, aga arvan, et Gailit on üks helgemaid eesti kirjanikke ja tal on kõige ilusam eesti keel. Ta on meisterlik loodusekirjeldaja. Kui mõne teise autori puhul libisen loodusekirjeldustest tavaliselt sujuvalt mööda, siis Gailiti kirjeldatud loodusest olen lummatud ja loen neid loodusekirjeldusi isegi üle, et kogu ilu täiega tunnetada.

Filoloogina õpetate ka kirjandust – tõsi küll, inglise oma. Kuivõrd oskavad tänapäeva lapsed teie hinnangul kirjandust hinnata?

Kahjuks, tõde on see, et tegelikult ma inglise kirjandust väga ei õpeta. Kunagi, kui veel vene keele õpetaja olin, siis keskkooli klassides õpetasin vene kirjandust. Põgusalt küll, aga siiski lugesime ja õppisime pähe vene klassikuid.

Mäletan, kord olin isegi šokis, kui üks koolinoor Puškini ja Lermontovi vahel vahet ei teinud. Kõige rohkem läks keskkoolinoortele hinge Tatjana kiri Oneginile ja Jessenini  «Kiri emale». Need olid kõikidel alati pähe õpitud.

Inglise kirjandust olen pakkunud õpilastele ainult kodulugemise kujul. Minu üks lemmikraamatuid on Charles Dickensi «Suured ootused» («Great Expectations»). Seda teost, muidugi adapteeritud väljaannet, olen ikka sagedamini kui mõnd teist üritanud tublidele inglise keele oskajatele lugemiseks soovitada.

Jah, väga paljud noored tunnistavad, et neile lugeda ei meeldi. Tean aga ka noori, kes loevad isuga ja palju ja mitte ainult eestikeelseid raamatuid. Tänapäeva noortele meeldib fantaasiakirjandus. Osa sellest olen ka ise suure põnevusega lugenud.

Arvan nii, et kui noor inimene kohtub raamatuga, mis teda kõnetab, siis seda suurem on tõenäosus, et ta  täiesti vabatahtlikult võtab kätte ka järgmise, paberkujul, või siis loeb internetis.

Kui pikk teie õpetajastaaž on?

Väga pikk – 45! Asusin tööle Tsirguliina keskkooli pärast Tartu Ülikooli vene filoloogia eriala lõpetamist aastal 1972, olin siis 21 aastat vana.

Mis on aidanud seda tööd nii pikalt teha?

Õpetajaamet on parim amet maa peal, sest me mitte ainult ei õpeta, vaid kogu aeg peame ise ka õppima. Käime koolitustel, täiendame oma oskusi ja teadmisi. Elu ei seisa paigal.

Kas noortelt on ka midagi õppida?

On. Ja palju. Põhiliselt elurõõmu. Ise ikka muretsed nende halbade hinnete pärast, mida paratamatult panema pead. Ei lähe see õpetamise töö väga ladusalt ühti, ei ole mulle võõras pettumuse tunne, kui püüad kõigest väest, aga edu­elamus on pea olematu. Aga rõõmu on ikkagi palju-palju rohkem. Kool on väga hea koht lisaks kodule.

Nii et noored polegi hukas?

Kohe kindlasti ei ole. Kui nad nüüd kõik peadpidi telefonides ja tahvlites on, siis see on lihtsalt meie aja omapära. Üks minu väimeestest ütles just hiljuti: «Olnuks meie lapsepõlves kõik need vidinad olemas, oleks meidki raske nende juurest ära meelitada.» Igal ajastul on omad «hukkaminemise» tunnused.

Tsirguliina kool peaks peagi põhikooliks muutuma. Mis tundeid muudatus tekitab?

Kui tulin tööle Tsirguliinasse, olid paralleelklassid ja õpilasi oli 400 ringis. Kahju, et koolipere on väiksemaks jäänud. Inimesed on maalt justkui kadunud.

Olete ka aktiivne punaristlane, valmistate õpilasi ette olümpiaadiks, müttate aias ... Kust selleks kõigeks aega leiate?

Valgamaa punaristlased Aina Pääro juhtimisel on suurepärane meeskond. Olen hinges 200 protsenti punaristlane, aga reaalselt on minu panus organisatsiooni väga tagasihoidlik ja palju aega ei võta. Saan sealt rohkem kui annan. Kõik üritused, millistes osalen, on alati huvitavad ja hinge kosutavad.

Olümpiaadidest osa võtvad noored on reeglina ise väga tublid ja nende juhendamine ei ole üldse raske, pigem üks meeldivamaid koolitöö külgi.

Ja kuidas tahaks ma kiidelda, et just mina olen kõik Kuiksilla lilled istutanud ja nende eest hoolt kandnud, aga ei saa. Meie kodutalu aiahaldjad, lille- ja muruilu loojad-hoidjad on minu armsad sugulased ja Gailiti maja teise poole elanikud Kaja ja Ariko. Tänu sellele, et nemad kodutalu kõik suured ja olulised tööd ära teevad, olen mina hoitud: saan rahulikult koolitööd teha ja lugeda, teatris ning oma lastelastel külas käia. Nii et aega mul on!