Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Arvamus: Eestkoste pole imevits

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Meeli Tuubel | FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Tahan esitada vastuargumendid 13. mai Valgamaalases ilmunud artiklis «Inimese õigus: kolm nädalat surnud koeraga» väidetule. Vastuväide on tavapäratult mitte ajakirjaniku kirjeldusele olukorra kohta, vaid sotsiaalministeeriumi ametniku seisukohtadele, mis eksitavad lugejat ja loovad teistsuguse arusaama institutsioonist nimega «eestkoste».

Teame artiklist, et E. Enno tänava proua ei olnud nõus oma surnud koera maha matma, kuna arvas, et koera otsasaamises on mängus kuri käsi. Nii hoidiski ta asitõendina surnud sõbra keha alles ega kuulanud ühegi ametkonna manitsusi.

Ametkondade soovitus kummaliselt käituvate inimeste ohjamiseks kõlab tihti, et sellised inimesed tuleb eestkostele võtta ja sellega tundub kogu lugu lahendatud olevat. Sama soovitus pandi ette ka Valga Räni tänava lehmapidaja kohta linnale kohase käitumise tagamiseks.

Antiik-Kreeka tragöödiates oli selleks deus ex machina ehk jumal masinast: kui lugu oli pöördumatult puntrasse jooksnud, toodi lavamasinaga areenile «jumal», kes kõik lahendas. Eestkoste ei ole see lahendus masinast ja ametkondadel pole ilmselt kaugemat ettekujutust, mida eestkostele määramine taolistes olukordades muudab.

Eestkoste kui fakt ei muuda eestkostealuse mõtetes, arusaamises ja käitumises midagi. Ta saab endiselt häälekalt oma õiguste eest seista, keelduda ametkondade nõutut täitmast ja ukse lihtsalt nina eest kinni tõmmata.

Ametkondade tahtele allutamine ei ole eestkoste eesmärk, see ei anna võimalust inimese koju loata sisse minna, teda mujale ära paigutada, tahtevastaselt tema asjad ära võtta ja otsustada tema eest nii, kuidas ametkondadele tarvis on. Vastupidi: eestkoste määratakse nõrgema otsustusvõimega inimese õiguste kaitseks, mitte inimese kohtlemiseks asjana.

Eestkoste ei muuda inimest ja tema tahet olematuks, kuid võtab temalt õiguse ise otsustada teatud olulisi küsimusi, näiteks kellele oma asju müüa või kinkida või mida oma rahaga teha võib. Kuna tegemist on olulistest põhiõigustest ilmajätmisega, siis kohus kaalub eestkoste määramist alati viimase ja äärmusliku meetmena.

Ametkondade ja avalike teenuste kohustus eestkostel inimese heaks ja abiks tegutseda jääb endiselt ega vabasta sellest. Kui on küsimuse all, et inimesed ei oska ametiasutustes asju ajada, siis kehtib üldine norm ametnikele kõiki kodanikke abistada ja selgitada asjaajamist.

Tagasi üles