Kui abipolitseinik Andra isaga koolimajja jõudis, oli aula uks veel suletud. Ega me sellest end heidutada lasknud. Olime saabunud pisut varem, kui koolikell alles päevasteks surakateks akusid laadis. Vargsi hiilisime varusissepääsu kaudu suurde ruumi. Seda avarat ruumi nimetatakse tänapäeval auditooriumiks. On vast alles auväärt tiitel!
Koolimaja oli meile juba varasemast tuttav. Tütre esimesed titeea sõpsid, liivakastimängud ja rõõmsad õpsid olid ju kui omad joped. Toona oli koolil teine nimi, kuid ega tarkusemaja suurus ja nimi riku seda, kui hoone ise on lahe ja mälestuste vääriline. Meeldivad mälestused purjetavad igavesti. Seega olime me platsis ning abipolitseinike, politseinike ja maanteeameti ühisprojekt Rattaga Ratastel startinud oligi.
Euroopa päeva perioodi jääval ajavahemikul külastasid prefektuuri abipolitseinikud ühes politseinikega koole, et kõnelda noorte ratturitega liiklusest. Valgamaal osales ennetusprojektis Valga põhikooli esimene klass 21 osalejaga ning seal olid projekti eestvedajateks Valga abipolitseinikud Ester Karuse ja Laura Illak.
Ühiselt puudutati aegumatuid tarkuseteri, mismoodi tänavail nii ratastel kui rattata terveks jääda, arutledes teedel varitsevatest ohtudest, kiivri vajalikkusest ja paljust muust. Eeskätt olid sihtrühmas 1.–3. klassi noored. Kooli valis vabatahtlik oma äranägemise järgi ning sedasi kujuneski, et kodukandi koolimaja külastades leidis abipolitseinik klassiruumist enda võsukesegi.
Kõigest nädalaga külastati üle Lõuna-Eesti koguni 65 klassikomplekti ja seda 25 koolis. Vaat kus lops! Koolitirtsud ja -juntsud õppisid liikluse kohta palju hääd tarvilikku, mida ühiselt enda emmede-isside ja õpetajatega aeg-ajalt ka üle korrata. On kordamine ju tarkuse ema ja täiskasvanu isiklik eeskuju kinnistab seda.
Teadmine, et 10–15aastane rattur peab iseseisvalt sõiduteel sõitmiseks omama ratturi juhiluba, oli enamikul kui varnast võtta. Ka see polnud üllatus, et juhtimisõigus pole noomimisest pääsemiseks, vaid vajalik eelkõige ohutuks rattasõiduks.
Küll aga üllatas enamikku lapsi ja õpetajaid reegel, et tegelikkuses tohib laps sõiduteele rattaga sõitma minna täiskasvanuga alates kaheksandast eluaastast. Ülioluline on sõites hoida vähemalt kolme rattapikkust pikivahet. «Munakatse» aga avitas kinnistada kiivri vajalikkust kui Eesti kullafondi tarkusetera: kuidas külvad, nõnda lõikad.
Eriti hariv ja samas sügavalt mõtlemapanev oli kuulda võsukeste siiraid pajatusi täiskasvanud võrsete liiklusharjumustest.
Liiklusloenguid vedanud abipolitseinikele eelnes 15. aprillil maanteemuuseumis ühepäevane koolitajate koolitus, kus vabatahtlikud vastava ettevalmistuse osaliseks said. Nüüd aga juba praktilise läbiviimise käigus saadi mitme kuu jagu positiivseid emotsioone, esinemiskindlust ning innustust edaspidiseks. Ülikihvt! Eriliselt valmistab aga rõõmu, et mõned neist on juba sõlminud koolidega uusi kokkuleppeid järgnevateks liiklusloenguteks.
Kui teil kunagi elus on mõni suur unistus, teostage see ise, ja kui te seda ise ei suuda, siis loobuge, alistuge, aga ärge lootke teistele. Nii kirjutas «Tões ja õiguses» A. H. Tammsaare.
Olen lapsevanem. Olen turvalise elukeskkonna usku ja jagan veendumust, et eeskätt saab kõik alguse meist endist. On minulgi oma unistused! Isana soovin – ja vanaisana ja miks mitte ka vanavanaisana – näha nüüdisaegselt nutikalt elutervet ühiskonda, kes suutis lennutada inimese kosmosesse ja suudab ka karmatult lasta inimestel liigelda tänavail.
Rõõmsaid värvitoone liikluses!