Arvamus: Võimekus sõltub ametnikest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vello Jaska
Vello Jaska Foto: Valgamaalane

Eestis on juba 1997. aastast kavandatud mitmesuguseid reforme väikeste omavalitsuste liitmiseks, kuid kohalike volikogude ja võimul olevate ametnike isiklike ambitsioonide ja vastuseisu tõttu pole need plaanipäraselt teostunud. Nüüd on aga riigi- ja haldusreform jõuliselt käima lükatud.

Kirjandusteadlane ja semiootik Mihhail Lotman on ütelnud: «Minevikku me muuta ei saa. Küll aga on meie teha tulevik.» See on muidugi väga õige. Minevikus sobramine ei vii meid edasi. Selle asemel tuleb vaadata, kus me praegu oleme ja kuhu tahame välja jõuda.

Eelmine president Toomas Hendrik Ilves sõnastas selle probleemi väga tabavalt: «Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi. See ongi tänase Eesti mure.» Nii kerkivadki esile küsimused, kuhu peame edasi liikuma, kuhu välja jõudma ja kuidas.

Praegu nähakse meie ühiskonna- ja majanduselu edasi liikumise mootorina väikeste omavalitsuste ühinemist või ühendamist. Põhimõttel, et ühendvaldade tulubaas on väikestega võrreldes kordades suurem ja seega ka rohkem võimalusi pakkuv. Kindlasti laekuvad ka teatud summad riigi antud ülesannete täitmiseks.

Siiski on siin ka üks mõtlema panev murekoht: kohaliku võimu koondumine piirkonna tõmbekeskustesse võib veelgi enam suurendada ääremaastumist.

Kui suudetakse suurvallas välja töötada süsteem, mis annaks ka keskusest kaugemal elavatele inimestele võimaluse saada elukondlikult tähtsaid teenuseid, oleks see parim. Pean siin silmas bussiliiklust ja teedevõrku ning lasteaia, kooli, raamatukogu ja päevakeskuse olemasolu kodu lähedal. Väga oluline on loomulikult ka pidevalt toimiv internetiühendus.

Veel üks asi, millest mööda vaadata ei saa ega tohi, on maaelu tervikuna. Kuidas motiveerida inimesi maale elama jääma või noori peresid sinna kolima? Üksnes värske õhk ja puhas rikkumata loodus see küll ei ole. Sellega on tihedalt seotud inimeste Eestimaalt välja rändamine. Oma kogemusest võin öelda, et Soome suunduvatel laevadel kuuleb eesti keelt palju rohkem kui soome keelt. Kui kaua veel?

Probleem on selles, et maapiirkondades ja isegi paljudes väikelinnades napib selliseid töökohti, mis tagaks sealsetele elanikele äraelamist võimaldava sissetuleku. Kuna siiani on toetatud ja soositud suurettevõtlust ja -ettevõtjaid, on väike­ettevõtete ning perefirmade loomine unarusse jäetud. Nii polegi midagi imestada, et inimesed otsivad tööd ja teenistust raja tagant. Normaalne see aga ei ole.

Pikalt kodust ja perest eemal viibides tunneb inimene end pidevalt üksikuna, et mitte öelda kogukonnast välja heidetuna. Tugevamad mehed ja naised suudavad selle tunde eneses küll maha suruda, kuid nõrgemad võivad psüühiliselt murduda – seda on kahjuks ka juhtunud. Praegune valitsuskoalitsioon on võtnud küll ette väikeettevõtluse toetamise ja maaelu edendamise, kuid selle mõju annab alles oodata.

Põhiseadus ütleb, et peame kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustama ja arendama oma riiki. Siit ongi paslik üle minna riigireformi teemale. Tegelikult pole riigireformi mõiste midagi uut. Seda terminit hakati Eestis kasutama juba aastal 1934 riigi ülesehitustöö üldmõistena. Peaideoloog oli siis jurist ja riigitegelane Kaarel Eenpalu. Kahjuks jäi reform tol ajal aga Nõukogude okupatsiooni tõttu täiel määral tegemata.

Riigireform on midagi hoopis enamat kui haldusreform ja regionaalhalduse ümberkorraldus. Selle põhisisu on kodanike ja riigi lähendamine ning riigi valitsemise ajakohastamine. Riigireformiga püütakse oluliselt vähendada või sootuks ära kaotada riigiasutustes vohavat tegevuste dubleerimist ja sellesse meisterlikult peidetud asendustegevusi. Samas on ilmsiks tulnud ka lausa tegevusetust või kallutatud otsuste langetamist.

Tean juhtumit, kus ühe valla ametnik ei olnud võimeline ligi viie aasta jooksul tema vastutusalas olevat ametiülesannet täitma. Lõpuks laiutas käsi ning ütles enesega rahulolevalt naeratades, et nüüd on seadus peatatud ja enam ei saagi seda asja lõpuni viia. Sellistel ükskõiksetel ja mugandunud ametnikel ei peaks küll uuenenud omavalitsustes kohta olema.

Olen veendunud, et suurenenud valdades kollektiivne vaimupotentsiaal täieneb ja tugevneb. Lünka, mille on jätnud maaelanike äravool, aitavad korvata ühinevate valdade sädeinimesed oma suhtumise, teadmiste ja oskustega.

Väga tabavalt on öelnud riigi kohta majandustegelane Raivo Vare: «Riik ei pea olema mitte paks või peenike, vaid vormis ja võimekas!»

Seega peab riik tagama, et ametnikud tunnetaksid ja teaksid, et nad on rahva teenistuses ega kuritarvitaks oma ametiseisundist tulenevat võimu ja võimalusi.

Nii suudame sisendada inimestesse usku oma riiki ja tulevikku. Üksnes niimoodi võime tagada eesti rahva, rahvuse ja kultuuri säilimise üle aegade.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles