Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Arvamus: Lapse avalik appikarje

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Erakogu

Politseiametnik paneb südamele, et olgu lapse mure milline tahes – abi on alati olemas. Pöörduda võib nii politseiniku, lastekaitsja, mõne ohvriabi töötaja kui muu tugiisiku poole.

Ema annab teada, et 13aastane tütarlaps lahkus kodust teadmata suunas. Telefonile nooruk ei vasta. Viimane kontakt lapsega oli kaks päeva tagasi.

Kasuisa annab teada, et kodust lahkus 14aastane tütarlaps, tema telefon on kodus ja viimati sai lapsega suhelda eelmisel päeval. Varem selliseid asju juhtunud ei ole.

Klassijuhataja annab teada, et kooli ei ole jõudnud 7. klassi õpilane. Ema tütre asukohta ei tea. Telefon on jällegi koju jäänud.

Asenduskodu kasvataja annab teada, et alaealine lahkus kodust ja pole tagasi tulnud. Nii pidavat ta pidevalt ära käima.

Need on vaid üksikud näited, kuidas vanemad, õpetajad, lastekaitsjad, sotsiaaltöötajad ja teised mõlgutavad muremõtteid kodust ära jooksnud noore pärast ning loodavad politsei kaasabile lapse turvalisuse tagamisel.

Toon ka selle aasta ilmekaima näite Valgamaalt, see pärineb Otepää vallast.

Häirekeskusesse helistab isa, kelle 14aastane poeg pidi kella 20 ajal koju tulema, kuid pole jõudnud. Telefonitsi sai ta pojaga ühendust ja jäi mulje, et poeg on joobes: räägib arusaamatut juttu sellest, kus ta täpselt parasjagu on.

Politsei saab lapsega kontakti: ta ei tahtvat koju minna koduste probleemide tõttu. Politseini jõuab mitme inimese kaudu info, et pereisal endal võib olla hoopis alkoholiprobleem ja laps ei taha sel põhjusel kodus olla. Perega asuvad tegelema politsei ja lastekaitse spetsialistid, et selgitada välja kõik üksikasjad ning leida probleemile lapse huvidest lähtuv parim lahendus.

Politsei saab aidata ja abiks saavad olla ka paljud teised. Ometi võib lapse kiirel leidmisel komistuskiviks saada tõik, et info jagamisel korrakaitsjatele ei olda lõpuni avameelsed. Kui lapse väljanägemise, riietuse, sõpruskonna ja harjumuste kirjeldamisel lähedased enamasti hätta ei jää, siis omavaheliste lahkhelide ja teiste perekonnasiseste probleemide peegeldamisel kehtib pigem põhimõte «rääkimine hõbe, vaikimine kuld».

Olgu tegu pisikese, piinliku või lausa pahatahtliku konfliktiga: lapse turvalisus on kõige tähtsam ja lapse lähedaste kohustus selle tagamisele kaasa aidata. Olgu tõde kui tahes raske või valus, lapse huvides tuleb ka probleemidest ausalt ja avameelselt rääkida.

Politseitöös näeme sageli korduvat mustrit, kuidas kodust ära jooksnud noored põhjendavad oma tegu ummikseisu jõudmisega. Lapse võivad lõplikult kimbatusse ajada keerulised suhted pere või sõpradega, pingeline õhkkond koolis või kodus, hooletusse jätmine ja vägivald, aga ka tähelepanu puudus.

Ohukoht on seegi, kui kodu on lapsele vaid sõnakõlks ja tegelikku kodusoojust ning pere toetust napib. Harvad pole näiteks juhtumid, kus vanemad vaatavad päevad läbi pudelipõhja ja keegi ei tunne õigupoolest huvi, kuidas laps end selle kõige keskel tunneb. Vastukaaluks tunnevad rõhutust ka lapsed, keda liigselt kontrollitakse. Kui grammigi hingamisruumi ei anta, näib noorukile, et teda ei usaldata mitte milleski.

Lapsel on vähe oskusi oma murega toime tulla ja usaldusisiku puudumisel süveneb üksindustunne veelgi. Nii loodetakse kodust ära joostes pääsu üheaegselt nii probleemide eest, samas otsitakse mõistmist ja lohutust tänavalt leitud kaaslastelt. Kodust ärajooksmine on teisisõnu lapse avalik appikarje abi saamiseks.

Eksiteel on see, kes arvab, et jooksus oleva lapse leidmise korral viiakse ta koju tagasi ja ühes ukse sulgemisega loetakse juhtum lõppenuks. Suurem töö siis alles algab. Iga juhtumit üksipulgi lahti harutades rulluvad lahti lood, mille traagika jätab aastateks südame valutama ka kõige kogenumatel korrakaitsjatel.

Abivajaja on kindlasti eelkõige laps ise, kuid tihti vajavad seda ka teised pereliikmed. Kõige raskemad juhtumid on seotud alaealise seksuaalse väärkohtlemisega. Tihti panevad sellised teod toime pereliikmed ise, kes lapsele kurja tegemise asemel neile kaitset pakkuma peaks. Kusjuures sellised õõvastavad teod ei varjuta ainult toimetulekuraskustes peresid, vaid on tihti hästi varjatud saladus ka väliselt väga korralikes peredes.

Olgu lapse mure milline tahes, oluline on teada, et abi on olemas. Pöörduda võib nii politseiniku, lastekaitsja, mõne ohvriabi töötaja või muu tugiisiku poole. Igaühele või ka vaid ühele neist oma mure rääkides saame selles raskes olukorras oma nõu ja jõuga abiks olla. Samamoodi on ööpäevaringselt töös lasteabitelefon 116 000, kust nii kodust ära jooksnud laps kui tema vanemad asjakohast tuge ja nõu saavad.

Tagasi üles