Endine Valga aselinnapea on seda meelt, et omavalitsuse töös pole oluline mitte valimistsükkel, vaid linlaste huvide kaitsmine igal võimalikul viisil. Praegu on tema hinnangul linlaste huvides loobuda Lõuna-Eesti eksvangide tugikeskuse rajamisest Valga linna.
Peetud on emotsionaalseid debatte ja pillutud süüdistusi, ent kindlat seisukohta, kuidas edasi minna, seni pole. Ühelt poolt püütakse näidata keskuse vastaseid kui põikpäiseid tagurlasi, keda valimisvõitluses ära kasutatakse, teisalt süüdistatud keskuse rajajaid ükskõiksuses linlaste turvatunde suhtes.
Esialgu on küll tempot maha võetud, kuid linnapea Kalev Härgi kinnitus, et peale valimisi tullakse teema juurde tagasi, tunnistab, et keskuse rajamisest niisama lihtsalt ei loobuta. Tundub, et mustvalge pilt, mille võtmes seni tugikeskuse küsimust on käsitletud, ei võimaldagi kogukonda arvestavaid otsuseid vastu võtta.
Elanike vastuseis vangide tugikeskusele on igati mõistetav. Vabanenud, keda sinna soovitakse tuua, kujutavad endast potentsiaalset ohtu. Üle 60% vanglast vabanenuist paneb toime uue kuriteo ja kuigi öeldakse, et hunt kodu juurest ei murra, toimuvad olmetülidest alguse saanud vägivallateod tavaliselt just elamiskohas või selle naabruses.
Ka pole mõtet rääkida, et tugikeskusesse tulevad üksnes paranemisteele asunud ja normaalsesse ellu tagasipöördumist soovivad ekskurjategijad. Paranemisele võib loota eelkõige nende vangide osas, kes säilitavad ka vanglas viibides sideme lähedastega ja naasevad pere või sugulaste juurde.
Kelle ainus pere on nemad ise ja mõni kinnipidamiskohas hangitud sõber, ning kes peab otsima vabanedes tugikeskusest abi, on kõige altim uuesti seadust rikkuma. Neis pole arenenud vastutustunnet, nende enesehinnang on põhjendamatult kõrge ja egoistlik. Miks peaksid valgalased soovima endale taolisi naabreid?
Jutt imelisest paranemisest, mida räägivad MTÜ esindajad ja justiitsministeeriumi ametnikud, ei kõla siiralt. Kriminogeenne olukord tugikeskuse ümber halveneb ja sellest lähtudes on valgalaste mure põhjendatud ning seda ei saa eirata.
Tugikeskuse probleeme lahkavatelt aruteludelt on jäänud silma justiitsministeeriumi ametnike jäik arrogantsus keskuse vastaste suhtes. Linlastega, kes keskuse vajadustes kahtlevad, käitutakse kui pahurate teismelistega, kes ei suuda mõista üllast eesmärki vange ümber kasvatada. Tahaks küsida, mida on justiitsministeerium ja vanglate amet teinud vangide sotsialiseerimiseks vangistuse ajal.
Kasvatustöö, mida vanglates tehakse, on puudulik. Seda tunnistab ka suur korduvvangistuste arv. Sotsialiseerumiskursused, mida vangidele korraldatakse, on pigem formaalsed linnukese kirjasaamiseks mõeldud jututoad, millel puudub sügavam eesmärk. Nii püütaksegi oma tegematajätmised lükata omavalitsuste kaela.
Justiitsministeeriumis võeti eelmise valitsuse ajal suund lõpetada laagritüüpi vanglate kasutamine ja minna üle kambervangistusele. Otsuse vastuvõtmise ajal oli see põhjendatud, sest võimaldas paremini võidelda kuritegeliku subkultuuriga. Eesmärk põhijoontes ka täideti, ent nüüd oleks aeg minna edasi kambertüüpi vanglates sotsiaalse fooni loomisel, mis tagaks töökasvatuse ja käitumisõppe kaudu vangide sotsialiseerumise. Sellega aga ei tegeleta.
Veelgi enam, kuritegelik subkultuur on leidnud lohaka järelevalve tõttu võimaluse imbuda kambertüüpi vanglatesse. Seda võimendab praktika, kus väikeste seaduserikkumiste eest karistuse saanud võivad sattuda ühte kambrisse või sektorisse paadunud roimaritega. Viimase piirini amortiseerunud nõukogulik Tallinna vangla loob juba aastaid pinnast kinnipeetute lõplikuks allakäiguks ning kibestumiseks ühiskonna suhtes.
Justiitsministeeriumi mugavus ja ükskõiksus on loonud olukorra, kus vanglad on pelgalt karistusasutused ning olulist kasvatustööd neis ei toimu. Selle peavad tagama omavalitsused ning MTÜd, kuigi vanglas oleksid paremad võimalused kinnipeetute jälgimiseks ning nende seaduskuulekale teele suunamiseks.
Kõige edukamalt leiab vanglast vabanenu tagasitee ellu pere ning lähedaste toel. Kui need puuduvad, tuleks endisi vange mitte ühte keskusesse koondada, vaid määrata neile tugiisikud, kes aitavad eluga järje peale saada.
Ei saa väita, et suuremad tugikeskused kunagi oma eesmärki ei täida. Tallinnas on selline kogemus olemas Tondi tänaval asuva tugikeskuse puhul, mille elanikega naabritel pole erilisi probleeme tekkinud.
Sama MTÜ pakub tugiteenust ka Haapsalus, kus endiste vangide varjupaik on viidud kesklinnast piisavalt eemale ja asub eraldi suure õuealaga majas.
Tegevuse muudab tõhusaks MTÜ pikaajaline kogemus vangide rehabiliteerimisel linna tingimustes ning tihe ja avatud suhtlus naabritega. Tallinna tugikeskusesse võetakse valdavalt pealinnast pärit endisi vange ja Haapsallu Läänemaa inimesi. Seda põhimõttel, et endiste vangide viimine suvalisse elukohta purustab viimasedki sotsiaalsed sidemed ning raskendab sotsialiseerumist.
Tööd pakutakse hoolealustele nii vabal tööturul kui läbi MTÜ. Elamiskulud tuleb endistel vangidel ise kanda, sest vaid nii saab vabaneda ülalpeetava mentaliteedist.
Valga tugikeskuse hanke võitnud MTÜ-l puudub kogemus tööks endiste vangidega linna tingimustes. Vaatamata sellele tahetakse tuua kokku eksvange kogu Lõuna-Eestist. Selline naivism muudab nende plaanide suhtes äärmiselt ettevaatlikuks. Ka pole tugikeskuse loojad suutnud siiani anda selgitusi, kuidas kavatsevad kindlustada hoolealuste ööpäevaringse järelevalve.
Viimastel kuudel on palju inimesi Valgas elanud Lembitu tänavale kavandatava vangide tugikeskuse hirmus. Üle tuhande linlase on andnud allkirja, et taolist keskust Valka ei tuleks.
Valga tugikeskuse ümber on palju asjatundmatust. Keskusega askeldav seltskond, justiitsministeeriumi tegelastest linnaametnikeni, on esinenud tõrjuvalt ja soostunud aruteludega alles peale linlaste üksmeelse vastuseisu ilmnemist.
On selge, et taolises olukorras ei piisa aja maha võtmisest valimisteni, nagu lubas linnapea. Olen seda meelt, et omavalitsuse töös pole oluline mitte valimistsükkel, vaid linlaste huvid ning nende kaitsmine igal võimalikul viisil.
Praegu on linlaste huvides peatada asjatundmatu ja kiirustav tegevus Lõuna-Eesti eksvangide tugikeskuse rajamiseks Valka. Teema on jäänud tooreks ka peale mitmekordseid arutelusid ning vajab korralikku restarti, mille käivitamisel tuleb arvestada tõsiasjaga, et taoliste keskuste rajamine on tõhusam suuremates linnades, mitte Valga-suguses väikelinnas, kus jätkub probleeme ka neid kunstlikult juurde tekitamata.