Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Arvamus: Aeg tegutsema hakata

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Külliki Siilak | FOTO: Arhiiv/Valgamaalane

Käisin minagi Valga kodukohvikute päeval. Sõin Keskerakonna logo all ühe hamburgeri, kuulasin Riigikogu liikme kitarrimängu ja vaatasin telereporteri toimetamisi. Ise püüdsin külastajatelt saada vastust kuuele küsimusele elust ja olust Valgas. Küsimused ei olnud kallutatud, kuid siiski eeldasid vastuse valimist. Küsitluslehed – neid oli 65 – ja ka minu jaks said otsa enne, kui inimeste soov vastata.

Mida küsisin? Huvi sai tuntud selle vastu, kuidas suhtutakse alkoreklaamidesse Valga linna sissesõidul ja linnas endas. Kui Valga linna tutvustab pisike silt, siis alkoholireklaamid on lopsakad ja hästi valgustatud. Mu küsimusele vastanutest oli 60 protsenti alkoreklaami vastu, 40 protsenti vastas, et see ei häiri või jätab ükskõikseks.

Veel selgus küsitlusest, et paljud ei ole rahul linnatänavate olukorra ja heakorraga. Küll aga väljendas iga teine rahulolu vaikse väikelinna miljööga. Ülekaalukalt tunnustati praegust bussiliiklust, rahule jäädi kultuuriüritustega, kuid lisati soov vabaõhu teatrietenduste järele.

Volikogu liikmena ei saanud jätta küsimata, kuidas ollakse rahul linnavõimuga. Kas vastaja tunneb, et temast hoolitakse? Tulemus näitas, et 62 protsenti vastanutest ei tunneta kohaliku võimu hoolivust. Ma ei küsinud, mis on sellise arvamuse kujundanud, kuid võib eeldada, et valimisse sattus piisavalt inimesi, kes ei osale aktiivselt linna elus, kuna ei tunneta oma panuse väärilist hindamist ega vajalikkust linnale.

Järgmisena tundsin huvi, kas Valga linn on pildil ka riigi tasandil. Vastanutest ligi pool arvas, et on küll, kuid pigem alkopealinnana ja lagunevate majade tõttu. Ülejäänute arvates ei teata Valgast eriti midagi.

Viimasena üritasin mõne väljapakutud näite eeskujul teada saada vastanute ettepanekuid muudatusteks linna elus. Enim leidis toetust mõte leida uus asupaik Vabaduse tänaval paiknevale surnuaiakivide müügiplatsile – nii arvas 44 protsenti vastanutest. 15 protsenti soovis ümber kujundada linnalehe eelkõige selle vähese teabesisalduse ja kvaliteedi tõttu.

Ettepanekutele lisati sisserände ülevaatamine, tänavate kordategemine, laste mänguväljakute korrastamine, lauluväljaku ehitamine, vabaajakeskuse loomine, alkoreklaamide likvideerimine. Veel toodi välja tasuta söögi tagamine lasteaedades, tegevused noorte hoidmiseks Valgas, rulapargi loomine, vanade majade kordategemine või lammutamine, haiglaravi säilitamine ja soov saada linnale uued juhid.

Mida järeldada? Kaalusin mitu nädalat, kas ja mida annab küsitlus tuleviku heaks. Pärast Sirje Sillamägi-Tamme arvamusartiklit 1. augusti Valgamaalases tundus kohane teavitada tulemustest teisigi.

Pean tunnistama, et võimalikke kaasamõtlejaid ja -tegijaid tundub meie linnas olevat, kuid kahjuks on neist mõnigi saanud juba kõrvetada linnavõimude eelarvamuslikust suhtumisest ning otsustanud seejärel kõrvale astuda. Valgast on mindud, enamasti õppima ja tööle, ning tagasigi tuldud – mitte ainult pensionipõlve veetma.

Kuulan mõnikord linnakülaliste arvamusi. Neid on tänapäeval ju moes avaldada naeratuse saatel ja mitte midagi olulist öeldes. Nii jääbki tunne, et elu Valgas on kui lill. Kuid vaadakem või küsitluse vastuseid: linnaelanikke häirivad auklikud tänavad, puuduvad jalgratta- ja kõnniteed, istepinkideta bussipeatused, räämas muinsuskaitsepiirangutega kesklinn. Raha ju napib!

Meie elu siin linnas meenutab kuu tagasi mahasõidetud valgusfoori – üles tõsta ja korda teha ei saa, aga maha kanda ja likvideerida ka ei taheta.

Kui näen Võru linnapilti – värvilisi kõnniteid, veekardinat, antiikvalgusteid, alleesid – või kuulan Haapsalu linnapea mõneti ulmelisi soove, siis tahan minagi midagi enamat. Tõrva elanike hämmastav austus oma linna vastu (kui palju tuntust spordis, muusikas, ettevõtluses!), Valka kadestamisväärne keskväljak, lillerohkus, puhkepargid ... Olen neile kade ja üha sagedamini mõtlen, mis on Valgas puudu. Kas me ei armasta oma linna?

Mul on piinlik, sest istun volikogus auväärse liikmena aastaid. Ma ei taha enam kuulda tuttavat vastust «raha ei ole». Olen töötanud riigiametites ja julgen väita, et kohalikul tasandil sõltub finantseerimine linnajuhtide soovist, agarusest, viitsimisest, koostööoskusest nii kohalike ettevõtjate kui riigi tasandiga. Oleks vaid tahet, kas või hädapärastki!

Pean korrektseks lisada, et olen Keskerakonna ja Valga linnavolikogu üsna pikaajaline liige. Tean, et iga arvamusavaldus võidakse hinnata poliitiliseks, ehkki meie väikelinna elus võiks näha pigem inimesi ja nende tegemisi.

Kindlasti ei ole ma pimedusega löödud poliitiline käsutäitja. Ma ei vaata Tallinna TVd. Olen ebamugav kaaslane nii ebapädevatele ametnikele kui ka ükskõiksetele poliitikutele, kes volikogus vaid käsu peale kätt tõstavad. Arvan, et valutan Valga maine pärast keskmisest linnakodanikust enam südant.

Mul on tuttavaid, kes aeg-ajalt külastavad Valga linna, ja nii mõnigi on väitnud, et siin oleks nagu elu seisma jäänud. Sama kuulen ka mõne agarama ametniku käest. Elada on siin kena, kui sul on töö ja kodu.

Sõltuvalt oma eluetappidest võime näha ümbritsevat erinevalt ja anda hinnanguid isikliku elu kulgemise foonil. Hiljaaegu küsis minult üks agar vanaema: «Kas sa ikka oled volikogus?» Võtsin juba sisse kaitseasendi, kui järgnes küsimus: «Miks Valga kesklinnas pole laste mänguväljakut?»

Julgeksin mõelda suuremalt: miks kesklinnas ei võiks olla perepark? Käisime hiljaaegu rahvatantsijatega esinemas nii Türi kui Turu linnas ja vaimustusime mõlema mänguväljakutest. Valga kesklinnas saaks kujundada muuseumi taha kõlakoja, Säde pargi puhkealana, vana parditiigi asemel võiks olla korralik veesilm-purskkaev, raamatukogu ette mahuks nüüdisaegne mänguväljak, koha võiks leida ka rulapargile.

Juba kuulen ametnike ohkimist: teate ju – raha ei ole ja riigilt ei tule. Varakevadel pakkusime linnale koostööideena ehitada niinimetatud seenioride maja, mis hõlmaks ühe-kahetoalisi kortereid, ühistegevusruume ning tervishoiu- ja hooldusteenuseid. See on mujal tuntud mõte, kuid Valgas tundub see mõtteks jäävatki, sest meil ei õnnestu väiksedki asjad.

Näiteks olen palunud linnal eemaldada muusikakooli kõrvalt roheline plank ja lammutada teiselt poolt tühi maja, et muusikakool oma väärikuses pääseks pildile. Olen ka pakkunud Valga ajalooliste sündmuste ja tegelaste väärtustamist tunnustahvlitega veel säilinud majadel või tegevuskohtades, mida saame näidata külalistele ja mille üle ise uhked olla.

Hiljaaegu meenutasime Valga haigla avamispäeva puhul 20 aasta tagust aega, kokkuhoidmist ja tegutsemissoovi, julgust ja jultumust. Olen siiani uhke ja tänulik oma viieliikmelisele meeskonnale, kes kõik olid sel päeval kohal. Valga haigla oli tollal esimene euronõuetele vastav haigla Eestis, me olime pildil ja linnaelanikud pakatasid uhkusest.

Nüüd ei hinnata enam kvaliteeti ja kogemust, vaid pigem poliitilist kuuluvust. On teine aeg ja teistsugused inimesed. Ja teate isegi – raha ju napib. Kas ka ideid ja tahet?

Neile, kes arvavad, et kõik on okei, tahaksin öelda: tehke silmad lahti, alati on midagi paremaks teha. Neile aga, kes tahavad midagi teha: on aeg tegutsema hakata, sest elu on liiga lühike, et aina oodata ja loota. Meie ju armastame oma linna ja tahame siin parimal moel elupäevi veeta. Edu ja koostöövalmidust meile kõigile oma linnas!

Tagasi üles