Astronoom Jaan Einasto on maailma teadusringkondades tõeline kuulsus, kes omal ajal avastas esimeste seas oma töögrupiga universumi kärgstruktuuri ja põrkus siiani lahendamata tumeaine probleemiga. Tänu tööle galaktikate tekke ja kosmoloogia valdkonnas kuulub ta nende vähese eestlaste hulka, kes võivad uhkustada endanimelise asteroidiga (11577 Einasto).
Oma suvekodus Helme vallas Egeri järve kaldal, mida külastavad regulaarselt tema kolm last ja seitse lastelast, pole teadlane hoolimata oma kõrgest vanusest lakanud mõtlemast kosmosesügavustele. Lisaks on mehel nii mõndagi öelda teaduse olemuse, uudishimu tähtsuse, jumala hüpoteesi, ebateaduse ohtude ja palju muu kohta.
Mida tähendab, et universum on kärgstruktuuriga?
Kui räägime struktuurist, siis see on olemas päikesesüsteemil, tähtedel, galaktikatel ja nende parvedel ning ammu arvati, et galaktikad on universumis jaotunud enam-vähem ühtlaselt.
Juba 50 aastat tagasi hakati määrama galaktikate täpsemaid kaugusi. Universum teatavasti paisub ja kõik galaktikad eemalduvad meist. Selle eemaldumiskiiruse järgi saab määrata ka nende kaugust. Kui viimaks selgus galaktikate ruumiline paigutus, siis nägime, et need on jaotunud viisil, mida hakkasime kutsuma kärgstruktuuriks.
See pole muidugi lihtne kärg, vaid ruumiline ning seda uuritakse veel tänapäevalgi, et milline see täpsemalt on ja miks just selline. Üldiste astronoomiliste probleemide hulgas on see endiselt esikohal, kuna mõjutab ka galaktikate endi ehitust.
Mis asi on tumeaine ja kuidas teie uurimisgrupp sellega kokku puutus?
See on jällegi üks pikk lugu. Alguses oli klassikaline mõtlemine, et kõik, mida näeme, on olemas. Aga kas sellele ka midagi lisaks on? See oli lahtine küsimus, mis esitati, aga millele mingeid tõendeid ei olnud. Tasapisi hakkasid need kogunema. Meie grupp oli üks esimesi, kes leidis, et galaktikate ümber näivad olevat nähtamatud ehk tumedad kogumid, mis on umbes kümme korda suuremad kui nende nähtav osa.
Tavalise aine iseärasuseks on, et sellest saab asju teha – panna kokku näiteks aatomeid. Tumeainel, mida on aga mitmeid kordi rohkem kui tavalist, puudub peenstruktuur. Miks see nii on seatud, ei tea keegi, aga niipalju on teada, et ilma tumeaineta ei oleks ka mitte midagi muud.
Tumeaine olemasolu on aga siiani ometigi hüpoteetiline?
Tema loomus on hüpoteetiline, aga tema olemasolus ei saa enam kahelda. Nüüdseks on väga erinevaid andmeid, mis kõik näitavad, et see peab olemas olema, muidu asjad ei klapiks.
Praegu on see ilmselt füüsika kõige segasem probleem. Meie universum näib tuginevat suuremalt jaolt tumedatele komponentidele.
Leidub muidugi terve grupp inimesi inimesi, kes ... No vaata, me ei tea veel tumeaine loomust ja seega tekib otse loomulikult terve rida küsimusi. Üks nendest on, et äkki peaksime täpsustama gravitatsiooniteooriat, täpselt samamoodi nagu seda omal ajal Einstein Newtoni teooriaga tegi.
Samas suunas mõtlemine on ka tumeaine puhul. On andmeid, mis on sõltumatud gravitatsioonist ja mis näitavad, et selliste omadustega aine peab olema. Asja iva ongi selles, et arvestada tuleb kõiki vaatlusandmeid, mitte üksikuid.
Praegu on see ilmselt füüsika kõige segasem probleem. Tuleb ju välja, et olemas on ka tume energia. Seega meie universum näib tuginevat suuremalt jaolt tumedatele komponentidele.
Tavanimeste jaoks tunduvad taolised suured ideed olevat võib-olla liiga suured ja liiga kauged igapäeva sagina kõrvalt. Kuidas selliste asjade teadmine meie elu paremaks muudab?
Uudishimu maailma suurima mõõtkava vastu tervikuna on olnud inimestel ju tegelikult algusest peale. Maailma ehituse parem tundmine võimaldas meil paremini hakkama saada. Enamik suuri tehnilisi murranguid, millele meie tsiviliseeritud elu tugineb, toetub omakorda fundamentaalsetele avastustele. Seos ei ole alati silmaga nähtav, aga see on alati olemas ja see on kasulik.
Olete kunagi öelnud, universumi ehituse põhjal võib järeldada selle disainitust – looja olemasolu. Mida te sellega mõtlete ja kus peituvad nii-öelda jumala sõrmejäljed?
See on küsimuste küsimus. Selgub, et universumil tervikuna ja ainel on sellised omadused, mis on füüsikaliste suuruste poolt väga täpselt timmitud. Kui oleks kas või natukene teisiti, poleks universumit ega ammugi elu olemas.
Sellele on leitud kaks alternatiivset seletust. Üks on, et tõepoolest on olemas selline olevus, keda võiks nimetada jumalaks, aga kes ei ole muidugi selline nagu religioonides kirjeldatud, kes seda kõike timmib. Teine võimalus on, et eksisteerib lõpmata palju erinevaid universumeid ning meie saame olla vaid sellises, kus on eeldused elu tekkeks.
Kumb neist vastab tegelikkusele, sellele ei ole vastust. Teadus põhineb andmetele, mida saab kontrollida, aga need kaks seletust asuvad kontrollitavusest väljaspool. Ühesõnaga on see usu küsimus. Muidugi saab ja on seda ka matemaatiliselt arendatud ja tunnen ka paari sellist autorit.
Kas see jumal on teie jaoks suure algustähega või on pigem tegemist mingi adumatu jõuga või siis esimese põhjusega kausaalsuse ahelas?
Traditsiooniline jumal on kindlasti inimese looming. Kõikides lugematutes religioonides on ta olemas. Juba see, et neid on sama palju kui religioone, näitab, et see ei ole mingi lihtne idee. Selline looja-jumal, millest ma räägin, on teoloogilise mõtte edasiarendus ehk loogiline etapp, milleni inimesed on nüüdseks jõudnud.
Kas küsimus jumala olemasolust on teie hinnangul teaduslik küsimus?
(Mõtleb.) Minu jaoks ei ole see lihtsalt aktuaalne küsimus, kuna seda ei lähe kusagil minu töös vaja (naerab).
Ligi 50 aastat tagasi kohtusin Uku Masinguga, kelle tees oli, et kõik religioonid on omandanud aegade jooksul poliitilise värvingu ja kõik poliitilised liikumised on võtnud religioosse varjundi. Näiteks see, mis omal ajal Nõukogude Liidus toimus: marssimised ja tseremooniad olid omamoodi koopiad religioossetest rituaalidest.
Ilma religioonita aga ei saa, kuna see loob automaatsete käitumisnormide kogu, ilma milleta ei saa ühiskond toimida. Tulemuseks on ebastabiilne ühiskond – nagu näiteks Nõukogude Liit. Arvan, et Masing ei olnud sellega tõest kuigi kaugel.
Teatavasti on teaduse motivaatoriks uudishimu. Kas taoline uudishimu ja vajadus teada peab olema kaasa sündinud isikuomadus või tekib see millegi tulemusel?
Uudishimu on kõikide elusolendite eksisteerimiseks vajalik omadus. Kas või rakutasandil suhtlevad rakud oma ümbrusega ja vastavalt sellele langetavad otsuseid. Mida keerulisem on organism, seda keerukam on ka küsimuste ring, mille vastu see peab huvi tundma. Kui sa ümbrusele ei reageeri, siis sa hukkud. Uudishimu on üks selle väljund ja üks elu kõige olulisemaid omadusi.
Teadlased on need inimesed, kellel on uudishimu püsinud õpiaastatest edasi. Tavaline inimene saab teatud hetkel oma kogemused kätte ja uue info omandamine läheb aeglasemalt. Teadlased on need, kellel on uudishimu jätkunud ja kes üritavad ühel või teisel viisil jätkuvalt maailmast aru saada.
Osaliselt kaasa sündinud peab see kindlasti olema, osalt jällegi ühe või teise sündmuse põhjal võimendunud. Ilma selleta poleks aga teaduslik uurimistöö võimalik. Muidugi on vaja ka töökust, aga uudishimust saab kõik alguse.
Kas teie olite algusest peale uudishimulik?
Jah, vist küll, aga alguses ei olnud see piisavalt fokusseeritud, et sellest võiks teadus kasvada. Lihtsalt uudishimu on oluline, aga et see oleks ka teaduse mõttes tähtis, pead sa leidma õiged küsimused – midagi, millest sa aru ei saa, aga enne pead sa mõistma, et sa sellest aru ei saa.
Millal ja kuidas teadsite, et nüüd tahate teadust teha?
Olin 13aastane, kui mu isa kinkis mulle ühe astronoomilise sisuga raamatu. Pärast seda hakkasin omal käel edasi uurima ja tähetornis käima. Olen ka teiste astronoomidega sellest rääkinud ja kõigil hakkas see umbes samas vanuses.
Kas olete millalgi oma karjäärivalikut kahetsenud?
Mitte kunagi. See pole küll ainukene, aga see-eest väga tähtis osa mu elust.
Olete mõttes hoidnud tervet universumit peopesas, reisinud üle kogu maailma, kohtunud inimkonna targimate inimestega. Mis tõmbab teid ikka ja jälle siia Egeri tallu Eestimaa ääremaal?
Olen alati üritanud oma kodu luua. Alguses isa juures, seejärel Tõraveres. Kui tuli uus Eesti aeg ja saime tagasi oma esivanemate päranduse, siis alles mõistsin, et see ongi minu päriskodu.
Siin on vaikne koht, kus saan muust saginast puhata, rahulikult ja pealtnäha mitte midagi tehes. See on vajalik selleks, et sügavam mõtlemine saaks rahulikult taustal edasi toimida. Kui liiga palju mõtled, jookseb ju mõte kinni. Nagu öeldakse: hommik on õhtust targem. Nõnda on ka pikemate protsesside puhul.
Kas vaatate vahel endiselt silma või teleskoobiga tähistaevast ja tunnete imetlust universumi vastu?
Meie (astronoomide – toim) uurimistööde jaoks vajalikud andmed tulevad maailma parimatest vaatlusinstrumentidest, mis tehakse astronoomidele üle maailma kättesaadavaks. Niisama taevavaatluseks hankisin aga alles kuu aega tagasi ühe pisikese astrobinokli. Hiljuti oli kuuvarjutus ja vaatasime seda koos lastelastega. Kõigil oli huvitav, kaasa arvatud minul.
Kui palju kulutate endiselt oma ajast teadustööle ja milliste teemade kallal vaeva näete?
Esialgu veel pea mul võtab ja seega tegelen ikka astronoomiliste probleemide kallal edasi. Mitte küll täiskohaga, aga vaikselt ikka. Mõned otsad, mille ma kunagi algatasin, aga mis ühel või teisel põhjusel pooleli jäid, sooviks veel kirja panna. Näiteks üks galaktikate tekkega seotud probleem, millega me veel kärgstruktuuri uurides kokku puutusime.
Kas huvi teaduse vastu on teie hinnangul suures plaanis tõusnud või langenud?
Huvi teaduse vastu suurenes möödunud sajandil oluliselt ja nüüd on see enam-vähem stabiilne ja on selge, et hüppelist osakaalu suurenemist enam ei tule. Loodan, et see proportsioon säilib, et saaksime inimkonnal ees seisvate probleemidega aegsasti tutvuda ja lahendused leida. Kas see aga aitab, seda ei tea.
Kuidas on lood Eestis reaalainete õppimisega?
Reaalained on ainukesed ained, kus midagi sisuliselt ja põhjuse-tagajärje kontekstis uuritakse. Näiteks juuras või ärijuhtimises õpitakse ka midagi ja see on vajalik, aga see ei vii edasi ega võimalda teha midagi tõeliselt uut. Reaalainete osakaal on tõesti vähenenud ja see on meie haridussüsteemi suur puudus.
Näiteks ameeriklased avastasid 1957. aastal, kui venelased sputniku üles saatsid, et nad on reaalainetes maha jäänud. Nende kõrgharidussüsteemid olid suunatud muude ainete peale. Kui nad siis teadlikult koolides ja uurimisasutustes hakkasid reaalaineid arendama, said nad kiiresti venelastele järele ja viimaks ka ette. Selleks oli vaja aga välist tõuget.
Meil Eestis ei ole seda vajadust piisavalt selgelt ühiskonna kui terviku ja poliitika tasandil ära taibatud. Talente meil leidub, aga üldine foon on nõrgavõitu.
Kas astronoomid saavad siinkohal abiks olla?
Kindlasti. Astronoomia on üks nendest teadustest, mis ühendab endas väga paljusid erinevaid teadus- ja mõttevaldkondi. Selle saavutusi on suhteliselt lihtne rahvale selgitada ja seal, kus seda tehakse, on rahva teadmised ja seega tehnoloogiline areng kiirem. Üks kõige edukamaid näiteid on Iisrael, Holland ja ka Soome. Arvan, et nendest maadest tuleks ka meil õppida, sest sellega on kaasas käinud tehnoloogia ja elatustaseme tõus.
Tänapäeval kuuleme inimestest, kes peavad Maad lapikuks, eitavad inimese Kuul käimist, peavad tulesid taevas maavälisteks lennumasinateks ... Kas ja kuidas peaksime sellega võitlema?
See on tõepoolest ebateadus. Erinevatel inimestel on erinevad arusaamad maailma toimimisest ja me ei peaks laskma ennast sellest häirida. Kui see aga saab domineeriva rolli, muutub see ohtikuks.
Umbes nagu oli aktuaalne omal ajal ristiusu ja on praegusel ajal islami puhul: täielik sallimatus teiste vastu. Ameerikas on praegu teatud piirkondi, kus ei lubata evolutsiooniteooriat koolis õpetada, kuna piibel ütleb teistmoodi. Kui ebateadus omandab sellise mõõtme või iseloomu, muutub ta ohtlikuks.
Võidelda saab ikka – haridusega. Ega muud võimalust ole. Igasugune teisitimõtlemise range eitamine ja keelamine teeb asja vaid hullemaks.
Ka Eestis on üldpoliitline suundumine turumajanduse vankumatusse usku, mis on juba natukene ohtlik.
Teie USA kolleeg astronoom Carl Sagan on inimkonna praegust tehnoloogilist ajajärku nimetanud meie liigi teismeliseeaks, millest eluga pääsemist ta väga võimalikuks ei pidanud. Millised on teie mõtted?
Sagan, keda ma korra ka Moskvas nägin, ei ole olnud ainukene, kes sellest on rääkinud. On terve grupp teadlasi, kelle eesotsas on minu hea kolleeg Martin Rees Cambridge`i Ülikoolist ja Eestis näiteks Skype`i looja Jaan Tallinn.
Kõige ohtlikum on lihtsalt tehnilise arengu ja inimarvukuse pöörane kasv. Midagi peab juhtuma – see on paratamatu.
Nemad on loonud töögrupi, kes uurib tehnika arenguga seotud ohte inimkonnale. Näiteks nagu tuumakatastroof, bioloogilised nakkused või kontrolli alt väljuv tehisintellekt. Need hädaohud on selles suhtes täiesti reaalsed.
Kõige ohtlikum on aga lihtsalt tehnilise arengu ja inimarvukuse pöörane kasv – praeguse kasvu juures jõuaksid need kusagil sajandi keskpaigaks lõpmatuseni. Selline kasv ei ole aga muidugi võimalik, kuna planeedil ei ole piisavalt ressursse. Midagi peab juhtuma – see on paratamatu. Kas see miski juhtub rahulikult ja loomuliku arenguga või kaasneb mingi suurem katastroof, seda me veel ei tea.
Maa ajalugu vaadates on juhtumeid, kus eelmine kord järsult lõppes, esinenud palju, ja uus taoline on tõenäoliselt lähedal. Paraku on areng olnud seni selline, et aru pähe ei võeta, enne kui asjad otsa saavad ja siis on kõik.
Mis teeb ühest teadlasest suurepärase teadlase?
Kõigi omaduste poolest saab inimkonda jagada rühmadesse: on keskmisi, nõrku ja tugevaid. See on loodusseadus. Mõtlemisvõime on ainult üks paljudest, näiteks äritegemise oskuse või muusika loomise kõrval. Mõtlevaid geeniuseid on muidugi väga vähe.
Samas ei piisa vaid andekusest, vaja on ka töökust. Ja mitte kunagi ei tohi loorberitele puhkama jääda, kuna seda tehes langed sa tahes-tahtmata välja grupist, mis on võimeline midagi uut tegema.
Millega tegelete siis, kui parasjagu tähed, galaktikad ja ruumikõverad ära väsitavad?
Ega ma väga tõsiste hobidega enam ei tegelegi. Nooremana sai suusatatud ja rattaga sõidetud, nüüd üritan aga võimalikult palju siin Egeril olla. Siin ma vaikselt toimetan ja näiteks niidan regulaarselt muru.
Põhilise töö teevad tegelikult juba nooremad. Päris juhataja ma aga ei ole, kuna noored peavad ise hakkama juhatama. Nii palju kui saan, teen ise, ja kui teised midagi ette võtavad, siis toetan neid. Oluline on noortele jätta initsiatiivi, nagu minu vanemad mulle omal ajal jätsid. Seda ei tohi mingil juhul neilt ära võtta.