Arvamus: Erakondi ja maailmavaadet vahetavad poliitikud pole kuigi usaldusväärsed

Vello Jaska Foto: Valgamaalane

Aeg triivib üha rutakamalt sügise poole. Ilmastikust olenemata kütavad aga ümbritseva õhu soojaks  põhjapanevad sündmused meie igapäevaelus. Tähtsamad nendest on muidugi riigi- ja haldusreformi lõpuleviimine ning ettevalmistused kohalike omavalitsuste volikogude valimisteks.

Viimati nimetatud võtavad aina tuure üles. Juba on ilmunud tänavapostide külge paberid ja plakatid näopiltidega ning nende juurde maalitud loosungitega, kus tõotatakse aina rikkamat elu ja helgemat tulevikku.

«Õndsal» sotsialismiajal oli selliseid plankusid palju, kus meid parema ja õiglasema tuleviku poole juhtijate näod üles riputatud olid. Tuleb meelde, et kunagi Musta mere ääres ekskursioonil olles hõikas üks pisut ülemeelikus tujus olev kaaslane väljavalitute pildirida nähes: «Issand jummal, ku pallu tagaotsitevit siin om!»

Nali naljaks. Igal ajal ja ajastul on oma kangelased. Tegelikult inimesed peavadki ju ometi teadma, kes nende piirkonna esindusorganitesse pürgivad, aga mõtlemisainet on selles siiski omajagu.

Kui neid tänavaääri palistavaid plakateid tähelepanelikult vaadata, torkavad teiste hulgas silma ka selliste meeste ja naiste näod, kes meid aheldanud okupatsioonivõimu ajal üpris kõvad tegijad olid. Ja aina imesta, hakkajad ning agressiivsed on nad nüüdki. Käivad igal pool, võtavad tähtsa näoga igal teemal sõna ning jagavad oma nimega pastapliiatseid.

Siinjuures tahaks küll küsida: kas me ikkagi selliseid inimesi, kes meid aastaid tagasi valvsa pilgu ja karmi sõnaga tõotatud kommunismi poole tüürisid, nüüd, vabas Eestis, oma juhtorganites näha tahame? Nagu ma inimestega vesteldes aru saanud olen, siis kindlasti mitte.

Õlgu panevad kehitama ka sellised poliitikud, kes vastavalt olukorrale oma erakonda ja maailmavaadet vahetavad. Muidugi, inimene areneb ja selle tõttu võib muutuda ka tema ellusuhtumine ning arusaam ümbritsevast.

Ent siiski on kentsakas näha ja kuulda, kuidas üks või teine tegelane on mõnda aega tulihingeline ühe erakonna liige, aga samas hüppab teise ja hakkab süüdimatult täies usus ning jõus selle partei poliitikat ajama. Kas sellised poliitikud on usaldusväärsed? Minule tundub, et mitte just eriti.

Rahval peab olema eneseuhkus ja väärikus. Kui need kaovad, pole ka riigil ja selle rahva poliitikal mingit tulevikku. Tahaks väga loota, et meie valijad on aru saanud ja teavad, keda valida, keda usaldada ja kellele hääl anda.

Europarlamendi saadik Tunne Kelam on öelnud: «Haldusreformi tulemuslikkus sõltub inimestest igas Eestimaa paigas.» Iseenesestki mõista laieneb see mõttekild ka valijatele. Kahjuks olen kuulnud ka selliseid ütlusi, mis nüüdisaja käsitlustega küll mingil juhul ei haaku.

On mõningaid inimesi, kes arvavad, et valimistest ega valimistulemustest pole kellelegi mingit kasu. Öeldakse isegi välja, et need valimised on tühipaljas komöödia ja tsirkus. Et istugu nendes volikogudes või kus tahes kes iganes, pole mingit vahet. Nagunii midagi ei muutu. Nii olevat see olnud ajast aega ja jääbki olema.

Millest küll selline mõtlemine ja pettumus? Kas on selle põhjus tühised sõnad ja suured lubadused, mida kandidaadid enne valimisi ohjeldamatult igasse ilmakaarde pilluvad? Ei tea. Pettunuid aga on ja ümber veenda on neid küllaltki raske, et mitte öelda võimatu.

On täiesti selge, et haldusreform ei tohi piirduda pelgalt liituvate omavalitsuste vaheliste piiripostide väljakangutamisega. Reform peab saama sisu ja vormi, millel on jõudu meie vabariigi majanduse, regionaalarengu, hariduse ja kultuurielu uuele tasandile tõstmiseks ning rahva elujärje parandamiseks.

Ei ole saladus, et selliste ülesannete täideviijateks saavadki need inimesed, kes omavalitsuste volikogudesse valituteks osutuvad. Ja muidugi ka ametnikud, kes esile kerkivate probleemidega tegelema hakkavad. Ametnikud, kes peavad suutma näha tervikpilti ning kuulama ja kaasama kogukondi.

Kuidas kogukondi kaasata? Üks oluline võimalus on anda inimestele motivatsioon oma eesmärgi sõnastamiseks ning ühiseks tegutsemiseks. Võib oletada, et see eeldab ka piirkonna elanike mõttemaailma teatavat muutumist.

Selleks aga, et suunata inimesi nägema ümbritsevat avarama pilguga ja ühiselt tegutsema, on vaja teadlikke, laia silmaringiga suunajaid. Juhte, kes on uuendusmeelsed, vastutustundlikud ning väga head psühholoogid. Juhte, kes tunnetavad, et nende sõnadel ja otsustel on piirkonna elanikele ja kogu ühiskonnale mõju.

On oluline, et otsustusprotsessi kaasatakse laiu rahvahulki. Poliitika, ka kohalik poliitika ei tohi kunagi muutuda mingiks siseringi asjaks, milleks see mõnes kohas siiski saanud on.

Siingi on siiski teatavad käärid, nagu on ilmsiks tulnud. Olen mitmelt poolt kuulnud, et ühinenud omavalitsuses plaanivad istuda kõige tähtsamatele toolidele suures osas samad inimesed, kes praegugi neid ametikohti täidavad.

Mõningal määral on see isegi õigustatud. Lugupeetud ja töökad inimesed peavadki samal kohal jätkama, et oma teadmisi ja oskusi uues omavalitsuses rakendada. Kuid kindlasti on vaja ka uusi tegijaid, uut mõttelaadi. Et tekiks uus hoog, sünergia. Kas ei tuleks nende töötajate leidmiseks välja kuulutada konkurss? Oleks ehk õigem ja demokraatlikum.

Jätkuvad suvepäevad on enesega kaasa toonud roheluse ja päikesesära. Tahaks siiralt loota, et ka kuldseid mõtteid, kuidas ja kellega edasi minna.