Arvamus: Vanglast vabanemine peab olema sujuv

, justiitsministeeriumi tugiteenuste projektijuht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Stanislav Solodov
Stanislav Solodov Foto: Erakogu

Alar Nääme kirjutas 20. juuli Valgamaalases, et vanglast vabanenutele mõeldud tugikeskuste idee on toores. Autor suhtus kriitiliselt nii vangistuspoliitikasse kui ka vanglast vabanenutele mõeldud tugikeskusse.

Muu hulgas tehtavat vanglates kehva kasvatustööd, tugikeskus olevat võimetu vabanejaid aitama ja seetõttu ümbruskonnale ohtlik. Riigihanke võitnud vabaühendus olevat ebapädev ja justiitsministeerium teenuse vastu seisvate valgalaste vastu ülbe.

Kuna nii mõnigi argument peegeldab pigem kirjutaja eelarvamusi kui fakte, on vaja asja lähemalt selgitada.

Ainult vanglad ei leevenda kuritegevuse probleemi. On igati mõistetav, et vanglateema tekitab negatiivseid reaktsioone. Kõik teavad, et vanglas on kurjategijad. Märksa vähem on neid, kes teavad, millist tööd vanglas tehakse. Olgu siin rõhutatud, et vangla on karistuse täideviimise, mitte karistusasutus: vanglatöös keskendutakse vangide karistusaja sisustamisele, mitte füüsilisele ega vaimsele karistamisele.

Vangistuspoliitikat on lihtne kritiseerida, sest vange on palju. Ent meie vanglad on täis pigem pikka aega valitsenud karistuspoliitilise hoiaku tõttu, mille kohaselt on karistus ennetusest tähtsam. See hoiak kaotab järjest mõju, aga ometi pole vangide arv kuigivõrd muutunud, kuigi kuritegevus on viimastel aastatel pidevalt vähenenud. Põhjus seisneb just nimelt selles, et meil on olnud kõige levinum vangistus, mitte alternatiivkaristused.

Eesti vanglad on palju paremas olukorras kui kümme aastat tagasi. Üheksa laagervangla asemel on kolm kambervanglat. Kui kümmekond aastat tagasi oli meil umbes 4500 vangi, siis nüüd alla 2800, ent vange on ikkagi liiga palju ja nende arvu vähendamine on üks kriminaalpoliitika eesmärke. Statistikast võib välja tuua, et Eestis on 100 000 inimese kohta 220 vangi, Euroopas keskmiselt 125.

Ka korduvkuritegevus on pidevalt vähenenud, näiteks 2014. aastal vanglast vabanenutest pani aasta jooksul uue kuriteo toime umbes iga kolmas. See aga on märksa laiem teema ja seda ei ole võimalik lahendada vanglamüüride vahel, nagu näib ootavat Alar Nääme.

Kahtlemata tuleb vanglas tegelda senisest rohkem vangi praktiliste küsimuste ja probleemidega. On tähtis hoolitseda vangi tööoskuste säilitamise, peresidemete taastamise ja muu eest, ehkki suure vangide arvu tõttu on see keeruline ülesanne. Ent peaaegu kõik vanglatöötajad on saanud erialase hariduse ja tunnevad tänapäevase vanglatöö põhimõtteid.

On alusetu süüdistada neid ausalt töötavaid inimesi, et vanglates ei tegelda vangide taasühiskonnastamisega. Iga uue vangi riske hinnatakse põhjalikult ja talle koostatakse tegevuskava, milles pannakse paika vangistuse jooksul läbiviidavad tegevused: töö ja õpingud, mitut sorti sotsiaalprogrammid ja muu taoline.

Selleks et vabadusse naasev vang tekitaks ühiskonnale ja endale võimalikult vähe muret, peab vabanemine olema sujuv. Praegu aitavad seda saavutada avavanglad, mille asukad käivad väljaspool vanglat tööl ja koolis ning lahendavad oma isiklikke küsimusi suuresti iseseisvalt.

Paraku ei ole kõigil võimalust avavanglasse pääseda ja suurem osa vange vabaneb kinniselt režiimilt. Siin pakuvad üleminekuehmatust leevendavad majutuskeskused tõhusat alternatiivi.

Korduvkuritegevusel on mitmetahulised põhjused. Mõistagi ei saa olla täiesti kindel, et kõik vangid naasevad õiguskuulekale teele. Meil on aga päris hea ettekujutus teguritest, mis põhjustavad kuritegelikku käitumist: inimesel pole elukohta, sissetulekut ega peresidemeid, terviseprobleemid, kehv haridus, mõtteviis ja käitumine, uimastid ja alkohol, võlad.

Samuti pole vabanenul tihti toetavaid sotsiaalseid suhteid ega oskust korraldada oma igapäevaelu. Sageli ei saa ta aru, mis laadi ja mis mahus abi vajab, ega oska alati või pole harjunud ühiskonna pakutavaid teenuseid kasutama. Üks tähtsamaid tegureid, mis vanglajärgset toimetulekut mõjutab, on kahtlemata elu- ja töökoha olemasolu – ning just sellist tuge ja abi keskuses pakutaksegi.

Hollandis ja Põhjamaades on vabanevatele vangidele mõeldud tugikeskused vanglasüsteemi lahutamatu osa. Tugiisiku töö vangiga algab juba vanglas ja jätkub vabaduses. Kui vabanejal pole elukohta, antakse talle koht majutuskeskuses. Kogu tegevuse mõte on valmistada inimest ette iseseisvaks eluks.

Vabanenuga tehakse intensiivset tööd, sest lühikese aja jooksul on vaja lahendada palju probleeme. Mõni vabanenu ei oska süüa teha, ei ole kunagi pesumasinat kasutanud ega riideid ostnud. Aga on ka neid, kes vajavad nõu, kuidas motivatsioonikirjas mõnd lauset sõnastada.

Majutuskeskuses on töötajaid pea sama palju kui teenuse saajaid. Sel moel vähendatakse riske, mida võib põhjustada endiste vangide koondumine ühte kohta. Majutuskeskuses on ööpäev ringi kohal korrapidaja, kes ei ole ainult järelevalvaja, vaid oskab ka nõu anda.

Majutuskeskusest ei saa uut kuritegevuse kasvulava, nagu mõnikord kardetakse, sest keskuse asukad on  motiveeritud ja keskused ise väiksed ja elanikke vähe –  kuni 14 inimest. Justiitsministeerium ei oota vabanejate imeväelist paranemist, nagu arvab Nääme, vaid selle taga on põhjalik töö ja tegevusplaan.

Praegu pakutakse tugiisikuteenust üle Eesti, majutuskeskused on Harjumaal, Pärnumaal ja Ida-Virumaal, kohti on neis kokku 36.

Tugiisikuteenus toimib Lõuna-Eestis kenasti, aga majutuskeskus on endiselt avamata. Teenuse pakkujat on otsitud kaks aastat, viimati nurjus keskuse avamine Valgas, aga mitte justiitsministeeriumi ülbuse ega vabaühenduse oskamatuse tõttu, vaid seepärast, et teemat kasutati inimeste hirmudele rõhudes poliitilises võitluses (vt Otti Eylandt: «Valimiseelne kemplus Valgas peatas vangide tugikeskuse loomise», EPL, 28.06).

Justiitsministeeriumi töötajad kohtusid Valgas rühma linlaste ja linnavalitsuse inimestega. Arutelu oli asjalik ja tasakaalukas, aga kahjuks ei olnud kohaletulnud nõus põhjendusi ja selgitusi kuulda võtma ning valitses jäik mitte-meie-linnas-põhimõte.

Kõigest hoolimata jätkame püüdlusi avada majutuskeskus ka Lõuna-Eestis, sest seda on korduvkuritegevuse ennetamise huvides hädasti vaja. Kahtlemata on nii Valgas kui ka mujal Lõuna-Eestis inimesi, kes näevad, et sellist keskust tõrjudes tõrjume üksnes omaenda inimesi. Välistades ja tõrjudes ei ole võimalik ühiskonda turvalisemaks muuta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles