Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Arvamus: Valimisliitude osalemine pole pinnavirvendus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Märt Meesak | FOTO: Jaanus Lensment / Postimees / Scanpix

Viimasel ajal on parteilaste ja Riigikogu liikmete sulest ilmunud lehtedes kirjutisi, kus räägitakse parteinimekirjade professionaalsusest, õigusest, vastutusest ja valimisliitude valimist umbusaldusena Eesti poliitilisele süsteemile.

Valimisliitude lubamine valimistele ei ole kellegi vastu umbusalduse avaldamine. Eesti on demokraatlik riik ning kõigil peab olema õigus kandideerida. Parteid ei saa ega tohi olla ainus tegutsemisvorm poliitikas, eeskätt kohalike volikogude valimistel. Valimisliidud annavad kogukonnale ja kohalikele platvormi öelda sõna sekka oma kodukoha käekäigu kohta parteipiletit omamata.

Kui erakonnad oleksid eluterved ja lõpuni hästi toimivad, ei sunniks nad koolimaja koristajaid ja külaseltside eestvedajaid «õigesse parteisse» kuuluma. Partei ei saa ning ei tohi olla see, kes annab mõistuse ja vajadusel ka töökoha.

Valimisliidus kandideerimine ei ole kuidagi kergema vastupanu teed minek. Vastupidi! See nõuab võrreldes partei nimekirjas kandideerimisega palju rohkem isiklikku paberimajandust, raha ja aega. Valimisliitlased peavad moodustama seltsingu, mis on keeruline ja bürokraatlik, kuid millel ei ole mingeid juriidilisi õigusi, isegi oma pangaarvet ei lubata seltsingu nimel avada.

Parteid ei tohiks olla valimisliidu kõrval paremal positsioonil, kuna neid finantseeritakse maksumaksja raha eest. Vaja on kas võrdset lähenemist rahastamisel või suletud ringi avardamist. Praegu määrab võimul olija endale raha, tehes sellega enesele reklaami lootuses, et maksumaksja ta tagasi valiks.

Poliitik võib tõesti luua uusi valimisliite, astudes ühest välja ning teise sisse, teha tegusid siin ja seal, kuid nimi ja maine jääb talle ikka alles. Kas oleme näinud parteidel kollektiivset vastutust? Vastutus hajub. Olgu inimene partei või valimisliidu nimekirjas, vastutab ta oma hea nime ja mainega.

Ei ole veel Eestis kordagi ette tulnud juhtumit, kus mõni partei teataks kollektiivselt, et nad on vastutavad mõne omavalitsuse pankroti, kooli sulgemise, korruptsioonijuhtumi või endale suurte hüvede maksmise eest. Heal juhul astub poliitik parteist välja.

Vastutusega seoses on hea tuua näitena Riigikogu valimised, kus kandidaadid tõstetakse partei enda tagatoa käsul ühest valimisringkonnast teise selleks, et eelmises ringkonnas tegemata jäänud tööde eest ei saaks valija temale ebasobivat hinnangut anda. Ringkondi vahetatakse nagu sokke.

Väide, et pärast erakondade vahetust jääb partei siiski alles, ei pea ka paika. Lähiminevikust mäletame tühjaks jooksnud erakondi, kes on olnud varem aktiivselt tegevad: Koonderakond, Rahvaliit, võimalik et varsti ka IRL. Mõned isegi ühinevad või teevad ümbersündi ja väidavad, et parima võtsid nad vanast parteist kaasa, halvimaga aga pole neil mingit seost. Võime siin näiteks tuua Rahvaliidu laibast tekkinud EKRE või Isamaaliiduga ühinenud Res Publica.

Pole korrektne väita, et vaid partei on see puhas ja selge vesi, mida iga lonksuga neelad ja aina naudid, samas kui valimisliitudes tegutsevad ebakompetentsed ning omakasupüüdlikud tegelased, kes ei tea midagi kommunaalpoliitikast või kohalikest oludest.

Siinkohal võiks meenutada, et Pärnu linna juhib edukalt valimisliit ning enamikus väikelinnades ja valdades on koalitsioonis valimisliidud. Kas tõesti loeb kooli säilimise, teede korrashoiu või bussiühenduse tagamisel küla ja keskuse vahel see, milline maailmavaade on parasjagu seal kandideerival valimisliidul? Ma ei usu.

Lõpuks on tegemist siiski inimeste ja nende väärtusega, mitte juhtumitega stiilis «partei annab töökoha, ehk ka mõistuse». Ja miks mitte lubada valimisliidud ka Riigikogu valimistele? Nii on ju Eestis olnud ning on mõnes riigis on praegugi.

Tagasi üles