Üle 130 päeva justiitsministri toolil istunud Kristen Michal külastas erinevaid kohtumaju ning leidis üleeilsel külastusel, et Valga suurim probleem on täitmata kohtunikukoht.
Justiitsministrile teeb muret kohtuniku puudumine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ringkäik Valga kohtumajas on seljataga. Millised muljed on?
«Üsna positiivsed. Kohtumaja on väike, aga hubane – töötajad on optimistlikud. Meil on kogu kohtusüsteemi jälgimise huvi ja arutasime siin kohtupidamise kiirendamise võimalusi – neid ka nähakse. Meil on ministeeriumis ka vastav pakett pooleli, mis puudutab riigilõivude alandamistki – arutasime seda.
Üks küsimus on ka puuduva kohtuniku leidmine, milleks konkurss korraldati. Kurb, et pole leitud piisavalt heal tasemel kandidaati. See on murekoht.
Suuremates linnades on suur probleem inimeste leidmine, kes ei taha kohtusse tulla. Siin on väga hea kordnik, kes pidi leidma üles kõik inimesed. Valga kohtutööpiirkond toimib üsna hästi.
Probleemidest toodigi eelkõige välja kolmanda kohtuniku puudumine, mis paneb kahele olemasolevale väga suure koormuse.»
Valga kohtunikel ja advokaatidel on viimasel ajal olnud skandaale, mistõttu nad on pidanud ametist lahkuma. Millise mulje võib see tavakodanikule jätta?
«Arvan, et kohtute maine on üldiselt hea ja Eesti kohtuid peetakse korruptsioonivabaks. Siin ei tehta otsuseid tutvuste alusel.
See ei ole kohtusüsteemi kui terviku küsimus. Igas heas süsteemis on inimesi, kes paraku lähevad reeglitega vastuollu. Kohtuniku amet nõuab väga kõrgeid erialaseid oskusi. Minu meelest on hea süsteem see, mis suudab ise puhastuda.»
On Valga-laadses väikeses linnas korruptsioon kergem tekkima?
«Ma ei ütleks. Kui mõtlete majanduslikke huve, siis suurtes kohtades on majanduslikud huvid ja surved suuremad, nii et korruptsioonirisk on alati võimalik.
Kohtunike amet on eluaegne ja nende palgad pole kehvad. Seda just seepärast, et Eesti inimesed on kohtunikke kõrgelt hinnanud ja öelnud, et nad peavad tegema head tööd. Euroopaga võrreldes ei ole Eesti kohtunike palgad kehvad, pigem päris head. Korruptsioonirisk peaks olema seega oluliselt väiksemaks tehtud.»
Töös on korruptsioonivastase seaduse eelnõu. Millised peamised muudatused sinna sisse on toodud?
«Meie soov oleks majanduslike huvide deklareerimisviisi muuta, et see ei oleks korras vaid paberi peal, et osa avaldatakse ja osa läheb hoiule. Et need deklaratsioonid oleksid eeltäidetud ning andmeid, mis riigil olemas, ei peaks topelt esitama ning oleksid veebis kättesaadavad. See annaks nii avalikkusele kui ka ajakirjandusele lihtsa viisi minna ja vaadata näiteks, mis on minister Michali huvid. Nii muutuks avalikkuse kontroll tõhusamaks ja lihtsamaks.
Muudetakse deklareerimisviisi, kättesaadavust, võib-olla osalt ka sisu. Varem ei pidanud märkima vara, mis inimese kasutuses – näiteks kui sõidan sõbra autoga aasta läbi. Tulevikus pead kõike, mis üle nelja kuu sinu käsutuses, olgu ämma, naise või sõbra oma, deklareerima. See võtab ära ohu, et oleks võimalik kellegi teise nimele kirjutatud vara seaduslikult kasutada.»
Millised on teie ettepanekud mitteabielulise kooselu õigusliku reguleerimise osas?
«Küsin erakondadelt arvamust nelja põhilise valiku kohta. Skaalal oleks üks ots sisuliselt võimalus mitte midagi teha, teine oleks samasooliste abielu seadustamine. Vahepealsed oleks näiteks seadust mitte muutes pakkuda välja näidislepingute pakett veebis, mida igaüks saaks kasutada. Teine oleks seadustest kitsaskohad välja rookida.
Kindlasti ei tasuks debatti taandada samasooliste teemadele. Mitteabielulistes suhetes, nii minu kui teiste tutvusringkonnas, on 95 protsenti erisoolised paarid. See puudutab täiesti tavalisi inimesi.
Küsimus tekib, kui suhe saab läbi. Ühel hetkel inimesed ei klapi, elu viib lahku. Kõike juhtub. Siis tekib küsimus soetatud vara osas. Juristidel on lihtsam seda lepingutega reguleerida, aga inimestel, kellel pole juriidilist haridust, on juba keeruline seda teha.
Samuti tekib küsimus, mida teha, kui elada mehe-naisega koos ja ühel hetkel satub partner haiglasse. Lapsi pole, aga kuidas tõestad, kui haiglas küsitakse, kes partnerile oled? Miks peaks sind palatisse laskma? Sellised lihtsad küsimused tekivad.»
Teil on töös ka seksuaalkurjategijate keemilist kastreerimist võimaldav eelnõu. Kui tõenäoliseks peate, et see seaduseks saab?
«Üsna tõenäoliseks. See on asi, mida justiitsministeerium on teinud koostöös sotsiaalministeeriumi, erialaliitude ja paljude teistega. Ma ei ole kuulnud, et keegi oleks sellele vastu.
Möönan, et see on tugev sõnum, aga usun, et see saab seaduseks.»
Olete analüüsinud, millised miinused võivad selle seaduse kehtimahakkamisel olla?
«Kõige rohkem meditsiinilised küsimused. Kuivõrd sellistel sugutungi pärssivatel medikamentidel on kõrvalmõjusid – aga kõikidel ravimitel on neid. Mujal riikides on leitud, et kõrvalmõjud on piisavalt väikesed, et võiks seda rakendada. Rahvalikult öeldes, et kui Viagra midagi üles tõstab, on ka ravimeid, mis midagi alla lasevad.»
Kui rääkida Norra tragöödiast, siis mida justiitsministeerium on sellest juhtumist õppinud?
«Täna on veel vara hinnata. Norrakad teevad ise sellest kokkuvõtted. Uurimine ja kohtulik menetlus võtavad veel aega. Justiitssüsteemi eripära on, et kõigepealt vaadatakse toimunut ja arutatakse fakte.
See (Norra tragöödia – M.V.) on midagi, mida ei tohiks üheski riigis juhtuda – midagi sellist, mida inimmõistus ei pea võimalikuks.
Julgeolekusüsteemid jälgivad inimesi, kes paistavad silma, organiseerivad või tellivad midagi. On olnud erinevaid üleskutseid. Üks on võimalus relvaseadusi hinnata, väetise üle kontrolli tõhustada. Ohutaset jälgitakse pidevalt.»
Kuidas Eesti sarnases olukorras toime tuleks?
«Loodan, et võimalikult kiiresti ja hästi. Mingid ettevalmistused kogu aeg käivad, kõik ei ole ka avalik. Politsei on kinnitanud oma valmisolekut ja loodan, et see on olemas.»
On räägitud, et surmanuhtlus oleks karistusena ehk üks võimalus sarnaste juhtumite ärahoidmiseks. Mida sellest arvate?
«Ma ei usu. Mulle meeldis, mida ütles Norra peaminister päev pärast juhtunut – et ainuke vastus on endisest rohkem avatust ja demokraatiat. Sellise kurjuse vastu ei saa olla rohkem piiratust ega kontrolli.
On riike, kus surmanuhtlust viiakse täide, ja keegi pole suutnud tõestada, et kuritegevus oleks seal kadunud. Vastupidi, vanglad on täis.»