Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ajaloolised tööstushooned Kaagjärvel ihkavad uut elu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaagjärve-Alamõisa vabrikuhoone. | FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Eesti Ajaloomuuseumis avatud näitusel Eestimaa lagunenud ja hüljatud kultuurimälestistest esindab Valgamaad Kaagjärve-Alamõisa vabrikuhoone, mida asjatundjad eesti tööstusarhitektuuri ajaloos ainulaadseks peavad.

Eesti muinsuskaitse ümarlaua ja Eesti Ajaloomuuseumi koostööna valminud näitus keskendub arhitektuuripärandi ja muinsuskaitse seisu tutvustamisele tänapäeva Eestis, tuues näiteid kõigist maakondadest. Näituse ühe kuraatori Olev Liiviku sõnul on Kaagjärve-Alamõisa kindlasti kahe-kolme näituse kõige märkimisväärsema objekti seas.

«Sisuliselt sada aastat on selle hoonete grupi maht väga selgelt näha olnud ja rakendus on tal olnud ikka nõukogude aja lõpuni,» iseloomustas vabrikuhoonet Liivik.

Omasuguste seas suurim

Oma hiilgeajal tegutses vabrikuhoones Riiast pärit Moritz Friedrich von Grote rajatud Kawershofi-nimeline ettevõte. See oli rahvusvahelise tähtsusega tootmisüksus, mis turustas õlut, piimatooteid ja muid kaupu nii Peterburis, Riias kui Tallinnas. 19. sajandi teisel poolel Kaagjärve mõisa juurde rajatud tööstuskompleks oli omasuguste seas Eesti suurim.

Vabrikuhoone on kogu endise tööstuskompleksi keskne ehitis. Kõrgperioodil tegutsesid mitmest korpusest koosnevas, kahe- kuni kolmekordses punastest savitellistest vabrikuhoones korraga nii õllevabrik, meierei, jahuveski kui villavabrik.

Muinsuskaitseameti Valgamaa vaneminspektor Mari-Liis Paris tõdes, et omanik ei ole unikaalsele vabrikukompleksile veel õiget funktsiooni leidnud. Märtsis on plaanitud sel teemal kokku saada, et kuulda, mis plaanid omanikul on.

Olukord hull, kuid mitte lootusetu

Parise sõnul on hoonete praegune omanik muinsuskaitseameti senised põhinõudmised täitnud: eelmisel aastal puhastati hoonete ümbrus ja pandi kinni tühjad avad. Tema sõnul seisukord kõige hullem ei ole, kuigi mõrad seintes näitavad probleemi tõsidust. «Halb, aga mitte veel kõige halvem,» kõlas Parise hinnang kompleksi olukorrale.

Sama seisukohta jagas Eesti Ajaloomuuseumi teadur Olev Liivik. «Seisukord on tal mõnevõrra parem kui teistel näitusel esindatud objektidel,» rääkis ta. «Kui mõned objektid näitusel on lootusetud, siis sellel on kindlasti lootust.»

Näitust tutvustavast tekstist võib lugeda, et kui 19. sajandi härrastemaju ehitati piduliku ja soliidsena mõjuvas klassitsistlikus, neobarokses või neorenessanslikus stiilis, siis tööstus- ja majandushoonete puhul sai alates 19. sajandi teisest kolmandikust tavaliseks keskaegsele arhitektuurile viitava neogootika aktsendiga segastiil.

Sama meelsust kannab ka Kaagjärve-Alamõisa vabrikuhoone. Historitsistlikku välisilmet rõhutavad maakividest sokkel, puhtad tellisseinad ning aknaorvade dekoratiivne telliseladu.

Endisest hiilgusest annab praegu aimu üks säilinud neorenessanslik välisuks. Interjöörides on alles nii algseid krohvitud peegelvõlve kui tellistest kaarvõlve. Osas ruumides on alles ka ehiskonsoolidega metallist kandetalad.

Tagasi üles