Prostitutsioon – vaba valik?

Andres Anvelt Foto: Postimees/Scanpix

Paljud nähtused, mis otseselt ei mõjuta rahva üldist heaolu ja tekitavad algselt probleeme vaid üksikisikutele, püsivad suhteliselt nähtamatutena. Selliste nähtuste hulka võib lugeda ka prostitutsiooni ja sellega kaasneva inimkaubanduse. Taolised asjad ei toimu ju enamasti otseselt meie lähedastega.

Avalikkust justnagu ei huvita, mis toimub end prostitutsiooniga sidunud inimestega, keda omakorda ei huvita eriti, kas ja kuidas riik nende probleemidesse suhtub või lahendada püüab.

Teisisõnu on uppuja päästmine suuresti tema enda asi. Vahel nimetatakse seda isegi pahade valikute tegijate vabaduseks, kuigi need valikud ei pruugi tegelikkuses olla vabatahtlikud, eriti kui tegu on lastega. Nimelt alustab üle poolte prostituutidest juba alaealistena.

Kas prostitutsiooni olemasolu on märk üliliberaalsest ühiskonnast või hoopis tõend oskamatusest tulla toime sotsiaalsete probleemidega ja suutmatus aidata mahajääjaid?

Teema on ebamugav riigile eeskätt seepärast, et vaid keelustavate ja karistavate meetmetega prostitutsiooni ära ei kaota, samuti on selle piiramine keeruline ning ebamugav. Samas võib probleemiga mittetegelemine ja hoidmine väljaspool igapäevast infovälja meile kalliks maksma minna.

Ühiskond peab jõudma arusaamisele, et ta on täpselt nii tugev ja arengusuutlik, kui on tema nõrgemad lülid. Inimkaubanduse ohvreid ei saa arvata väljapoole «edukaid» üksi seetõttu, et nende sotsiaalne ettevalmistatus on tagasihoidlik või pea olematu.

Veelgi enam. Prostitutsioon ja inimkaubandus mõjutavad otseselt paljusid teisi kuriteoliike. Eesti hoiab praegu Euroopas narkosurmade kurba liidrikohta. Samuti on meil jätkuvalt arvukalt vägivallakuritegusid, mis võivad iga kell puudutada meist igaüht või siis meie lähedasi.

Pärast tõsist välismaist survet ja parlamendis peetud tuliseid arutelusid võttis Riigikogu tänavu märtsis vastu inimkaubandusega võitlemiseks vajalikud karistusseadustiku sätted. Põhiline vaidlus käis ohvri haavatavuse mõiste sisustamise ja prostitutsiooniga tegelevate isikute tahtevabaduse üle.

Inimkaubanduseks saab nüüd nimetada tegevust, millega kaasneb ohvri mõjutamine kas otsese füüsilise vägivallaga või pettuse abil, kasutades ära kannatanu abitut seisundit, sealhulgas näiteks arengupeetust või seda, kui sundija kasutab ära oma perekondlikku ülemvõimu ohvri suhtes või siis tema haavatavat seisundit.

Viimaseks loetakse olukorda, kus noortel naistel lihtsalt ei ole peale halva valiku teisi võimalusi ennast ja/või peret ära elatada. Elu sunnib vahel survele alluma ja sisuliselt enda inimväärikust maha müüma.

Tänase seadusandja ja eilse praktikuna julgen väita, et see oli alles esimene samm. Järgmine oluline hüpe oleks anda kõigile selge ja arusaadav sõnum, kuidas suhtume prostitutsiooni ja eriti selle alaealistega seotud vormidesse.

Juuni alul jõudsid Riigikogu suurde saali sotsiaaldemokraatide algatatud karistusseadustiku parandused, mis muudavad alaealiselt seksi ostmise kuriteoks. Eelnõu eesmärk on vähendada otsustavalt prostitutsioonile ahvatletud noorte inimeste arvu.

2006. aastal läbi viidud uuringu kohaselt alustab vähemalt 50 protsenti prostitutsioonile kaasatud naistest seksiteenuse pakkumist alaealiselt. Alla 18aastaselt seksi ostmise kriminaliseerimise kannab selgelt ka ennetavat iseloomu, sest hirm karistuse ja avaliku hukkamõistu ees pärsib kindlasti kuritegelikku ostusoovi.

Karistusena näeme ette kas rahatrahvi või kuni kolmeaastase vanglakaristuse. Kuni viieaastane vanglakaristus võib aga oodata isikut, kes ostab seksiteenust inimkaubanduse ohvrina prostitutsiooniga tegelema sunnitud alaealiselt.

Me ei tohi leppida olukorraga, kus tõhustatakse vaid võitlust nende kuriteoliikidega, mis ohustavad meie majandust ehk siis korruptsiooni, maksukuritegude ja küberrünnetega. Keskaegse orjakauplemise ilmingu – prostitutsiooni – heidutamisega tegeleb aga vaid käputäis politseinikke ja sedagi vaid ühes politseiprefektuuris Tallinnas.

Samuti ei saa olla rahul olukorraga, kus ühiskonna nõrgemate jaluleaitamise ja ennetustööga tegelevad projekti korras vaid kodanikuühendused. Antud projektide rahastamine on pigem juhuslikku laadi, sõltudes peaasjalikult poliitilistest kokkulepetest. Üksikutest seadusemuudatustest on vähe, kui nende elluviimine ei ole tagatud inimeste, raha ja mis kõige tähtsam – tahtega. See on tõsine siht, mille täitmiseni on veel pikk tee.