Kolm meeleolukat päeva laulupeo taktis

, Valgamaalase ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pealinnas toimunud laulu- ja tantsupidu oli pidu kõigile eestimaalastele. Lauljatest oli pungil laulukaare alune ning lauluväljakul polnud kontsertide ajal ühtegi vaba paika – igal pool istusid, seisid või sagisid ringi tuhanded pealtvaatajad. Peol osales üle 33 000 laulja ja kontsertidel oli ligi 120 000 pealtvaatajat.
Pealinnas toimunud laulu- ja tantsupidu oli pidu kõigile eestimaalastele. Lauljatest oli pungil laulukaare alune ning lauluväljakul polnud kontsertide ajal ühtegi vaba paika – igal pool istusid, seisid või sagisid ringi tuhanded pealtvaatajad. Peol osales üle 33 000 laulja ja kontsertidel oli ligi 120 000 pealtvaatajat. Foto: Timo Arbeiter / Valgamaalane

Minu eelmine laulupeokogemus jääb neljakümne aasta tagusesse aega, mil osalesin lauljana noorte laulu- ja tantsupeol. Lisaks olen koolipõlves käinud peol veel kahel korral rahvatantsijana ja ühel lauljana. Sel korral olin aga suure laulukaare all segakoori Rõõm koosseisus.

Peonädal algas külma ilma ja vihmaga. Kohe, kui reede, 4. juuli hommikul ärkasin, jooksin akna juurde ilma uudistama. Sadas päris tihedasti. Võtsin oma õhtul valmispakitud koti, vihmakeebi ja -varju ning astusin koduuksest välja.

Buss startis pealinna suunas hommikul kell kaheksa. Kuni Viljandini tuli tihedat vihma, kusagil Võhma kandis sadu lakkas ning pilvede vahelt piilus juba päikene. Esimene peatus oli Kükitas, kus turgutasime ennast kohvi ja võileibadega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles