Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kuidas jõulud ja selle kombed alguse said

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ammu enne kristluse tõusu tähistati Rooma impeeriumis detsembri teises pooles saturnaale ehk Saturni auks peetud pidustusi. | FOTO: shutterstock

Käes on jõulud, mille tähendus ja kombestik erineb sama palju, kui erinevad seda tähistavad inimesed või perekonnad üksteisest. Seepärast võib jõule nimetada tõenäoliselt rikkaima ja samas segaseima ajalooga pühadeks.

Pühade ajal on läänemaades kaunistustena üsna tavalised Jeesuse sündi kujutavad stseenid, kuigi tõenäoliselt ühitati Jeesuse sünnipäev juba eelnevalt olemasolevate paganalike pidustustega. | FOTO: shutterstock
Prantsuse kunstnik Marcel Riederi 1898. aasta maalit on näha, et tolleks ajaks oli tubased küünalde ja ehetega kaunistatud jõulukuused juba üsna tavalised. | FOTO: Wikimedia Commons

Jõulude ajaloo- ja folkloorirägastikus orienteerumiseks oleks ilmselt mõttekas selle kombestik jagada kolmeks suuremaks osaks. Esiteks erinevatest uskumustest tekkinud religioosne pidustus, teiseks traditsiooniliste sümbolitega samastatud talvepüha ning kolmandaks jõuluvana ja päkapikkudega seostatud kingiperiood.

Olgu öeldud, et järgnev tekst ei pretendeeri täielikule tõele. Ajalooallikad ja nüansid on sellel teemal sama mahukad, kui nad on üksteisele vastu rääkivad. Mis ühele puhas fakt, võib olla teisele kõigest võhiklik tõlgendus. Nagu ikka, soovin kõigile lugejatele ühelt poolt avatud meelt ja teisalt kainet mõtlemist.

Roomlaste festivalist Jeesuse sünnipäevaks

Itaalia kunstniku Guido Reni 17. sajandi maal Jeesuse sünnist. / Wikimedia Commons

Keskajal meie maale jõudnud ristiusu seisukohalt on jõulud selle jumala ainsa poja Jeesuse sünnipäevapidustused. Käivad ju mõned sellel ajal kirikus ja läänes ehivad linnaväljakuid Jeesuse sündi kujutavad stseenid Neitsi Maarja ja kolme targaga idast. Isegi jõulude ingliskeelne nimi Christmas on kahe vanainglise sõna christ (kristus) ja mass (missa) liitmise tulemus.

Otsides aga tõendeid selle kohta, kas ajalooline Jeesus tõepoolest 25. detsembril ilmavalgust nägi, põrkume vastu ajalooseina. Nimelt mainiti sellise kuupäevaga Jeesuse sünnipäeva esmakordselt alles kolm ja pool sajandit pärast tema väidetavat sündi, kuna piibel sellel teemal vaikib.

Mõni aasta enne seda tähistati tema sünnipäeva kolmekuningapäeval, 6. jaanuaril, ning enne seda olid paljud tollased teoloogid arvamusel, et sünnipäevi tähistavad üldse vaid patused.

Igatahes nüüdisajal ollakse arvamusel, et Jeesuse sünnipäeva paigutas tollane kirik teadlikult ühtima olemasolevate pööripäevapidustustega. On ju talvine pööripäev hetk, kui päike teeb põhjapoolkera taevas lühimaid kaari ning sealt edasi lähevad päevad vaid pikemaks. Pole siis ime, et päev, millal valgus saavutab ülekaalu pimeduse üle, oli juba ammu enne kristlust toonastele paganatele teada-tuntud aeg juubeldamiseks.

Prantsuse maalikunstniku Antoine-François Callet kujutlus roomlaste saturnaalidest. / Wikimedia Commons

Näiteks ammu enne Kristuse sündi tähistati Vana-Roomas detsembri teises pooles saturnaale, mis kujutasid endast jõukuse, külluse ja aja jumala Saturnuse auks peetud pidustusi. Selle ajal kaunistati kodud igihaljaste pärgadega, tehti üksteisele kinke, joodi alkoholi ja peeti kõnesid.

Lisaks olid karnevalihõngliste saturnaalide ajal lubatud hasartmängud ning orjadel lubati istuda oma isandatega samas lauas. Poeet Catullus kutsus seda lausa «parimateks kõigist päevadeks».

Lisaks saturnaalidele tähistati meie ajaarvamise esimeste sajandite 25. detsembril Rooma päikesejumala Sol Invictuse (tõlkes Võitmatu Päike) sünnipäeva. Samas ei ole ajaloolased päris üksmeelel, kas Jeesuse sünnipäev ühitati päikesejumala omaga või vastupidi.

Põhjarahvaste toostiaeg

Maalähedase jõulukombestiku alguse võib leida vanade germaanlaste ja muinasskandinaavlaste hulgas peetud jule-nimelisest festivalist, mis kestis detsembri lõpust jaanuarini. Tegemist oli ajaga, kui pikad ööd takistasid suuremate tööde tegemist ning talupoegadel oli aega lõõgastuda. Kristlus selleks ajaks veel nii kaugele põhja jõudnud ei olnud.

Jule’st ehk eesti keeles jõuludest kasvasid välja sellised traditsioonid nagu külast külla liikuvad maskeeritud jõulusokud, jõululaulud, jõuluhalud ja jõulusingid. Meile nüüdisaega pärandunud kommet jõulude ajal pisut liiga palju süüa ja juua võib samuti jälitada muinasusunditeni, kus tooste tõsteti jumalate Odini ja Freyri auks üsna ühese eesmärgiga – jääda purju.

Talvisel pööripäeval on
põhjapoolkeral aasta pikim öö ja lühim päev. / Wikimedia Commons

Natukene hilisemast ajast pärinevad kombed, mida Eestis ja mujal põhjamaades praktiseeriti veel eelmise sajandini üsna laialdaselt. Näiteks toodi jõulude ajal toapõrandale õled ja kuigi seda on hiljem üritatud põhjendada Jeesuse sündimisega tallis, oli tõenäoliselt selle algne eesmärk karmil talveajal külma rehepõrandat soojendada.

Lisaks õlgede toomisele meisterdati tubadesse heintest, munakoortest, lõngast ja sulgedest jõulukroone, mis matkisid lakke riputatuna kirikutest tuttavaid kroonlühtreid. Veel punuti heintest riste ja kuusnurki. Eriti huvitav komme oli võõra ukse taha viia õlest või kaltsudest meisterdatud nukke, mille leidja pidi selle kui laiskuse sümboli kiiresti teise majapidamisse edasi tassima.

Eestis kerkib esimene väljakukuusk

Jõulude enimlevinud sümboli – jõulukuuse – ajaloolised juured ulatuvad tõenäoliselt iidsete egiptlaste ja hiinlaste aegadesse, kellele igihaljad puud ja oksad tähistasid igavest elu. Põhjarahvaste, nagu näiteks viikingite seas oli aga eelkristlikul ajaperioodil laialt levinud puude kummardamine. Lisaks korraldati keskaegses Euroopas 24. detsembril piiblinäidendeid, kus kujutatud «paradiisipuud» ehiti õunte ja armulaualeivaga.

Esimesed teadaolevad pühadeaegsed väljakukuused kerkisid 1441. aastal Tallinnas ja Riias tegutsenud Mustpeade vennaskonna gildihoone ette. Pisut enam kui sada aastat hiljem kirjutas Tallinna kroonik Balthasar Russow, kuidas komme kuusk turuplatsil ehtida ning hiljem selle ümber tantsimiseks süüdata oli saanud siinmail üsna tavaliseks.

Just 15. ja 16. sajandeid võib nimetada ka tänapäevase tubase jõulukuuse algusaegadeks. Peamiselt Saksamaalt ja selle mõju all olevatest maadest pärinenud komme levis järgnevate aastasadade jooksul rahvastiku rändamise tulemusel teistesse maadesse.

Näiteks teisel pool Atlandi ookeani seadsid esimese teadaoleva jõulupuu 1781. aastal Kanadas üles Saksa kindral Friedrich Adolf Riedeseli ja tema naine. Vähem kui saja aasta pärast kujutati kaunistatud kuuski juba Ameerika jõulukaartidel.

Kuusk tehakse ilmalikuks

Prantsuse kunstniku Marcel Rieder 1898. aasta maal jõulukuuske ehtivast naisest. / Wikimedia Commons

Venemaal keelustati aga jõulupuu kui kristlik sümbol vahetult pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni ning asendati 1935. aastal uut aastat tähistava nääripuuga (rootsi sõnast Nyår – uusaasta).

Puhtalt ilmalikuks muudetud pühadekuuse tipus säras varasema jõulutähe asemel viisnurk ning tootma hakati lennukite, rakettide ja kosmonautide kujulisi ehteid. Ka aastaid pärast Nõukogude Liidu lagunemist tähistakse vene rahvusest inimeste seas enamasti nääre.

Kui päris alguses kasutati kuuskede ja nulgude ehitimiseks õunu, roosiõisi, paelu, piparkooke ja muid maiustusi, siis vahaküünalde levikuga hakkasid puudel särama tuled. Viimaks asendusid õunad klaasist ehete ning küünlad elektripirnidega. Kuigi täpseid arve on raske kindlaks teha, hinnatakse maharaiutud jõulupuude iga-aastaseks arvuks tublisti üle saja miljoni.

Tänapäeval üha tavapärasemaks muutunud komme lisaks kuuskedele ja nulgudele ehtida tuledesse ka raagus lehtpuid jõudis meieni 1990. aastatel Skandinaaviast. Samast kohast ja ajast on pärit ka tava ehitida elektriküünaldega tänavaid ja hooneid.

Vaheldus talvisele paastuajale

See, et ühe õige eestlase laualt leiab jõulude ajal verivorsti, hapukapsad, seaprae ja keedukartulid, ei tohiks kellelegi üllatusena tulla. Küll on nende roogade taga oma loogika. Oli ju detsembri lõpp aeg, kui pool talvist paastuaega läbi sai. Miks mitte siis sellel ajal natukene vaheldusrikkam laud katta?

Kuna jõulude eel oli taludes traditsiooniline aeg seatapuks, kasutati kõik looma sellised kehaosad, mida otseselt säilitada ei saanud, esimesel võimalusel ära.

Näiteks serveeriti just jõuludel seajalgu, seapead ja verivorste. Kusjuures neist viimased olid eelkõige levinud Lõuna-Eestis, kuna saartel ja Põhja-Eestis valmistati lihtsalt valgeid tanguvorste ehk makke. Jookidest valmis pühadeks varasemalt käima pandud koduõlu ja kali.

Pühade ajal poelettidel ja koduahjudes tavapäraseks saanud piparkookid jõudsid Euroopasse enam kui millennium tagasi. Maiustele omistati algselt raviomadusi ning näiteks Rootsi nunnad kasutasid seda kui tõhusat ravimit kõhukinnisuse vastu. Laialdaselt kättesaadavaks jõulumaiuseks sai see alles 18. sajandil.

Poolenisti pühak ja poolenisti jumal

Rootsi kunstniku Georg von Roseni 1895. aasta maal jumal Odinist. / Wikimedia Commons

Üks teine ilmeksimatu pühadesümbol on loomulikult lahke, lõbus ja pisut ülekaaluline ning habemesse kasvanud jõuluvana, kelle algupära on tõenäoliselt seotud mitme ajaloolise ja fiktiivse tegelasega. Eelkõige arvatakse, et jõuluvana prototüüp oli 3. sajandil tänapäevase Türgi aladel elanud Püha Nikolaus, kes oli legendide järgi rahumeelne, heasüdamlik ja abivalmis inimene, kellele meeldis eriti vaestele kinke teha.

Lisaks on pakutud, et germaani paganate poolt talvepühade ajal austatud jumal Wodanilt või norrapäraselt Odinilt on tänapäevane jõuluvana nii mõndagi laenanud. Teda kujutati pika habeme ja keebiga kesktalvel taevavõlvil ratsutamas oma kaheksajalgse ratsu Sleipniri turjal. Tänapäeval tõmbavad jõuluvana lendavat saani teatavasti kaheksa põhjapõtra.

Nüüdisaegse jõuluvana kuvand on lähedalt seotud Victoria ajastu Inglismaal populaarsust kogunud Jõulude Isaga (inglise keeles Father Christmas), keda kujutati esmakordselt valgete ääristega rohelisse rüüsse riietatuna Charles Dickensi 1843. aasta klassikateoses «Jõululugu». Tema tänapäevase ingliskeelse nime Santa Claus hääldus tuleneb aga otseselt Madalmaade kingijagajast Sinterklaasist, kes omakorda baseerus Nikolause legendidel.

Jõuluvana võtab jumet

1881. aasta illustratsioon USA karikaturisti Thomas Nasti poolt. / Wikimedia Commons

Tänaseks teada-tuntud puna-valge kasuka ja hiiglasliku kingikotiga jõuluvana hakkas ilmet võtma alles 20. sajandi esimestel aastatel. Erinevalt laialt levinud linnalegendist, et jõuluvana sai oma välimuse Coca-Cola 1930. aastatel läbi viidud reklaamikampaaniatest, kujutati teda sarnasel kujul juba 1905. aastal USA huumoriajakirja Puck esiküljel.

Sellest järgnevatel aastakümnetel hakkas levima kujutus jõuluvanast kui kinke valmistavate haldjate ehk päkapikkude ülemusest, kes veedab enamiku ajast põhjanabal. Seal koostab ta aasta jooksul nimekirja tublidest ja pahadest lastest ning premeerib neid jõuluõhtul vastavalt kingi või söetükiga.

Kuidas täpsemalt suudab jõuluvana ühe õhtuga kõiki maailma lapsi külastada, neile kinke tuua ja korstnatest sisse mahtuda, jääb aga vist statistikuid, füüsikuid ja insenere vaevama igaveseks.

Tagasi üles